, Vändra—, KroonlinnSündinud 24. detsembril 1843 Vändras, surnud 11. augustil 1886 Kroonlinnas
Ärkamisaja luuletaja, kelle kirjanikunimi tähendab koitu. Ta kirjutas isa ajalehte ilma nimeta, andis esimesele laulupeole kahe Kunileiu laulu sõnad ja pani aluse eesti rahvuslikule teatrile.
58°39′N 25°02′EVändrasünnikoht, 24. XII 184358°23′N 24°30′EPärnulapsepõlv ja kool, 1850–1863 · 43 km Vändrast58°23′N 26°44′ETartuEesti Postimees ja „Emajõe ööbik“, 1863–1873 · 103 km Vändrast57°50′N 27°01′EVõruKreutzwaldi juures, suvi 1868 · 147 km Vändrast60°10′N 24°56′EHelsingiSoome reis, juuni–juuli 1871 · 169 km Vändrast60°00′N 29°46′EKroonlinnabielu ja surm, 1873–1886 · 307 km Vändrast59°28′N 24°50′EMetsakalmistu, Tallinnhaud alates 1946 · 92 km Vändrast
01AlgusBeginnings
01 · Vändra — Pärnu · 58°39′N 25°02′E
Koolmeistritütar,keskirjutasisaajalehte.
Vändrast Pärnu Ülejõe koolimajja, saksakeelsest tütarlastekoolist Perno Postimehe toimetuslaua taha. Enne kui Lydia Jannsenist sai Koidula, oli ta juba seitsmeteistkümneselt isa lehe kaastööline.
6 → 19Kuus esimest sammu Pärnust Tartuni, vanus igal astmel arvutatud ajajoone kuupäevadest; riba on päevad eelmisest astmest, pikim vahe (2 557 päeva) täies laiuses. Vanus on loetud sünnipäevast 24. XII 1843; aastatäpsusega ridadel nii, nagu sündmus jääks enne tema sünnipäeva sel aastal.1850 · 1857 · 1861 · 1862 · 1863 · 1863
Lydia Koidula, portreefotoEesti Kirjandusmuuseum, EKLA A-37-3152, Wikimedia Commons, avalik omand
Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis Vändras 24. detsembril 1843, vana kalendri järgi 12. detsembril. Ta oli Johann Voldemar Jannseni ja Juliana Emilie Kochi esimene laps. Sünnimaja, endine pastoraat, seisab Vändra–Viljandi maantee lähedal. 1958. aastast seisab Vändras ka mälestuskivi, mille portree on teinud Juhan Raudsepp. Hiljem toimetas isa Perno Postimeest ja andis välja Eesti Postimeest, oli Vanemuise Seltsi asutajaid ning kirjutas laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. 1843. aastal oli see kõik alles ees. Lydia järel sündis peresse veel viis last: õde Eugenie ning vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen.
1850. aastal, kui Lydia oli kuueaastane, kolis pere Pärnusse. Isa sai Ülejõe kooli koolmeistriks ja samal aastal valminud koolimaja jäi Jannsenite koduks kolmeteistkümneks aastaks. Praegu on maja aadress Johann Voldemar Jannseni tänav 37 ja seal töötab 1945. aastast Koidula muuseum. Seinal on mälestustahvel: siin elas aastatel 1850–1863 J. W. Jannsen ja siin kasvas üles tema tütar Lydia. Pärnus sündis 1851. aasta septembris ka vend Harry, hilisem ajakirjanik ja üks eesti rahvusliku teatri rajajaid.
Alghariduse sai Lydia isalt kodus. 1854. aasta augustist 1861. aasta detsembrini käis ta Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. Kool oli saksakeelne: saksa keel oli 19. sajandi Eestis kooli ja haritlaskonna keel. Sellest keelest tõlkis ta hiljem palju, proosat, luulet ja näidendeid. 1862. aasta sügisel sooritas ta Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. See oli kõrgeim haridus, mis oli tollal naisele kättesaadav. Koduõpetajana ta tööle ei asunud. Töö ootas teda kodus, isa toimetuslaua taga.
1857. aastal hakkas isa toimetama nädalalehte „Perno Postimees ehk Näddalileht“, esimest eestikeelset perioodilist väljaannet. Selle ilmumist peetakse ärkamisaja alguseks. Lehte tehti sealsamas Ülejõe koolimajas, kus pere elas. Isa võttis tütre appi lugemisvara tõlkima ja mugandama. Lydia esimene trükki jõudnud lugu oli 1861. aastal ilmunud jutt „Kiwwi-rist“; ta oli siis seitsmeteistkümneaastane. Ta tõlkis ja mugandas lehele saksa keelest jutte ning töötas isa kõrval lehe juures, esmalt Pärnus, hiljem Tartus. Nii sai temast sisuliselt esimene eesti naisajakirjanik.
Isa algatusel ilmus 1863. aastal tema esimene raamat, tõlgitud ja mugandatud jutt „Ojamölder ja temma minnia“. Trükiloa sai see novembri viimasel päeval. Alapealkiri ütleb, kes loo kirja pani: „Üks jut Eestirahva rõmuks ja õppetuseks, mis Lydia Jannsen üllespannud“. „Ojamöldrit“ tõlgiti hiljem soome ja saksa keelde. Hilisemad jutud, 1865. aastal „Peru oma viimane Inka“ ja 1870. aastal „Juudit“, ilmusid seevastu isa nime all. 1863. aasta detsembris kolis pere Tartusse. Seal hakkas 1864. aasta jaanuarist ilmuma Eesti Postimees ja Lydiast sai kümneks aastaks selle tegelik toimetaja. Aga see on juba järgmine peatükk.
1863. aasta detsembris kolisid Jannsenid Tartusse. Kümme aastat oli Lydia oma isa ajalehe Eesti Postimees tegelik toimetaja, avaldas nime panemata kaks luulekogu ja sai Carl Robert Jakobsonilt nime, mis tähendas koiduaega.
579 päeva579 päeva esimesest nimeta raamatust (märts 1866) esimese trükitud nimeni Koidula (oktoober 1867), kuutäpsusega, kuu algusest loetud. „Vainulilled“ toob 32 luuletust ilma nimeta; „Emajõe ööbiku“ luuletuste arvu sellel lehel ei ole, kast on tühi; Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat“ trükib 12 tema luuletust ja esimest korda täisnime Lydia Koidula.Vainulilled · Emajõe ööbik · Koidula
1863. aasta detsembris kolis Jannsenite pere Pärnust Tartusse. 1864. aasta jaanuarist hakkas seal ilmuma Eesti Postimees. Lydia oli isa parem käsi: ta tõlkis jutte, kirjutas ise, pani kokku lehe jutuosa „Eesti Postimehe jututuba“ ja tegeles tellimustega. Kümme aastat, kuni abiellumiseni 1873. aastal, oli ta lehe tegelik toimetaja. Jutu- ja kalendrilisade jaoks materjali valimine jäi üha enam tema kanda ja just neis lisades ilmuski enamik tema proosast. Tema esimene raamat, mugandatud jutt „Ojamölder ja temma minnia“, sai trükiloa 1863. aasta novembri viimasel päeval; alapealkirja järgi on loo „üllespannud“ Lydia Jannsen. Järgmine raamat, „Peru oma viimane Inka“ (1865), ilmus juba isa nime all.
1865. aastal oli Jannsen Tartus Vanemuise Seltsi asutajate seas; selle meestelauluseltsi viiendat aastapäeva tähistati 24. juunil 1870. Sellesama 1865. aasta juulis trükkis Eesti Postimees luuletuse „Kodu“, mida rahvas tunneb algusrea „Meil aiaäärne tänavas“ järgi. See on Koidula tõlge Klaus Grothi alamsaksa luuletusest, mitte tema enda algupärand, kuid sellest sai rahvalaul. Kultuurimälestiste registris on mälestisena nr 4376 kirjas maja, kus Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen aastail 1865–1868 elasid. Tiigi tänaval, kus Jannsenite kodu kunagi seisis, kasvab tamm, mida seostatakse Koidulaga; kohapealne infotahvel selgitab, miks.
1866. aasta märtsis ilmus Kuressaares autori nimeta õhuke luulekogu „Vainulilled“, tollases kirjaviisis „Waino-Lilled“: 32 saksa luulest mõjutatud luuletust, trükitud Christian Assafrey kulul. Aasta hiljem, 1867, ilmus Tartus Heinrich Laakmanni kulul „Emajõe ööbik“ („Emmajöe Öpik“), samuti autori nimeta. Selles kogus on „Ema süda“, „Sind surmani!“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Karl August Hermann kirjutas oma „Eesti kirjanduse ajaloos“, et peaaegu kõik Koidula luuletused on algupärased, mitte tõlked ega ümbertöötlused, ja et just „Emajõe ööbiku“ luuletused on saanud rahva seas kõige tuntumaks.
Kogu ilmus autori nimeta ja Carl Robert Jakobson arutles avalikult, kes see „Emajõe ööbik“ küll olla võiks. Ta pani parajasti kokku „Kooli Lugemise raamatut“ ja tahtis sinna ka sellest kogust luuletusi. Nimetule autorile andis ta nime Koidula: see tähendas koiduaega. Lugemik sai trükiloa 1867. aasta oktoobris; selles oli kaksteist tema luuletust ja seal seisis esimest korda trükitult täisnimi Lydia Koidula. Koidula ise pidas nime ilusaks, luuleliseks, müstiliseks ja kõrgelennuliseks. Hüüdnimede loendis on ta tänini kirjas kui „Koidulaulik ehk Emajõe ööbik“. Jakobson jäi Koidula ainsaks eesti kirjasõbraks, kes oli temaga umbes ühevanune.
Isa oli ärkamisaja varasemaid tegelasi, kes edendas liikumist oma lehe ja kahe laulupeoga; tütrest sai eesti rahvusluuletaja, keda loetakse ärkamisaja kesksete kujude hulka. 1867. aastal kirjutas Lydia ise esimesena Friedrich Reinhold Kreutzwaldile ja küsis algaja luuletajana „Kalevipoja“ autorilt nõu. Kirjavahetuse 2023. aasta väljaande kirjastaja sõnul nimetas Kreutzwald tema kirju oma elu ainsateks valguspunktideks ja talle meeldis, kui vaimukalt Koidula Tartu elu kirjeldas. Jakob Hurdaga sidus Koidulat sügav sõprus, ei midagi enamat; tema kirjad Hurdale ei ole arhiividesse jõudnud. Algul toetasid Kreutzwald, Koidula, Jannsen, Jakobson ja Hurt üksteist; teravad vastuolud Hurda ja Jakobsoni vahel tekkisid 1870. aastate lõpul.
Soome sõbrad tulid ise Tartusse. Ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen külastas Jannseneid 1867. aastal ja jäi Koidula kirjasõbraks. 1870. aasta märtsis algas kirjavahetus Antti Almbergiga, ajalehe Uusi Suometar noore toimetajaga. 1871. aasta juunis ja juulis sõitsid isa, Lydia ja vend Harry Soome. Helsingis võtsid neid vastu Almberg ja Thiodolf Rein; pärast pidulikku lõunat Helsingi lähedal 27. juunil käisid nad Hämeenlinnas, Tamperes ja Hyvikkäläs, Hakoiste mõisas ja Yrjö-Koskineni Leppälahti mõisas ning jõudsid 8. juulil Tartusse tagasi. Kirjavahetus Almbergiga päädis Koidula vihjelise armastusavaldusega, millest Almberg taganes; need kirjad ilmusid raamatuna 1925. aastal.
1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori, et pidada esimest üldlaulupidu. Selle algataja ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen. Kava kaks ainsat eesti algupärast laulu olid Aleksander Kunileidi viisid Koidula sõnadele, ja neist ühe sõnadega lõpeb iga üldlaulupidu tänini.
878822 + 56 = 878 esinejat.46 koori: keskmiselt 17,9 lauljat kooris.15 000 kuulajat: 17 iga esineja kohta.2 laulu 27-st, 7,4 %. Puhkpilliorkestreid viis (sa.laulupidu.ee) või neli (et.wikipedia.org): allikad lahknevad.
Koore ei joonistata ühesuurustena, sest ükski allikas kooride suurusi ei anna; kuulajate arv on hinnang.kava · esinejad · 30. VI 1869
Esimene üldlaulupidu peeti Tartus 18.–20. juunil 1869 vana kalendri järgi, uue kalendri järgi 30. juunist 2. juulini. Ametlikult oli see juubeli- ja tänupidu: Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamisest oli möödunud viiskümmend aastat ja sel puhul taotlesid korraldajad kindralkubernerilt luba pidada tänulaulupidu. Peo korraldas Vanemuise Selts, Jannseni asutatud Tartu meestelauluselts; peakomisjoni juhtis Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode. Peo mõte oli Johann Voldemar Jannseni oma; tema viis selle ellu ja oli peo üldjuht, teine üldjuht oli Valga seminari õpetaja Aleksander Kunileid. Pidu valmistas ette ka Eesti Postimees, mille tegelik toimetaja oli sel ajal Jannseni tütar.
Tartusse tuli 46 meeskoori 822 lauljaga ja viis pasunakoori 56 pillimehega (Vikipeedia loeb neli), kokku 878 esinejat; kuulama tuli hinnanguliselt 15 000 inimest. Laulsid ainult mehed, nagu kahel järgmiselgi laulupeol; segakoorid pääsesid peole alles 1891. aastal. Esimesel päeval läksid lauljad ja pillimehed rongkäigus Tähe tänava Vanemuise seltsimaja juurest Toomeorgu avajumalateenistusele. Jumalateenistus algas lauluga „Sind, vägev Jumal, kiidame“. Pärastlõunal liikus rongkäik üle jõe Ressource’i seltsi aeda tänase Peetri kiriku vastas; seal algas kell neli vaimulik kontsert kolme koraaliga Willigerode juhatusel. Peol pidas kõne ka Jakob Hurt ja just see kõne tegi ta rahvuslikus liikumises tuntuks.
Kavas oli 27 laulu, 12 vaimulikku ja 15 ilmalikku. Enamik neist oli tõlgitud saksa keelest, peale selle oli kavas kaks soome ja kaks eesti laulu; kõiki lauldi eesti keeles. Need kaks eesti laulu olid Aleksander Kunileidi „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“, mõlemad Koidula tekstidele luulekogust „Emajõe ööbik“ (1867). Kunileid kirjutas need Valgas 1869. aasta alguses; viise looma innustas teda Carl Robert Jakobson, seesama mees, kes oli andnud Koidulale luuletajanime. Vikipeedia artikli „Sind surmani“ järgi on mõlema viisi aluseks soome viis; peoks trükiti need ära Jakobsoni laulukogumikus „Wanemuine Kandle Healed“, mille ükski digikoopia siia ei jõudnud. „Mu isamaad“ laulsid kõik peole tulnud meeskoorid. Neid kahte peetakse esimesteks eestikeelsele luuletekstile loodud helitöödeks.
Lauljate seas Koidulat ei olnud, sest laval olid ainult meeskoorid. Tema töö oli mujal. Ta oli kümme aastat Eesti Postimehe tegelik toimetaja ja just see leht valmistas laulupidu ette. Peale sõnade kirjutamise aitas ta noote ette valmistada ja raha koguda, mis oli tolle aja naise kohta ebatavaline roll. Sõnad ise olid trükis olnud juba kaks aastat. „Sind surmani küll tahan / Ma kalliks pidada, / Mu õitsev Eesti rada, / Mu lehkav isamaa!“ Ja teine laul: „Mu isamaa on minu arm, / kel südant annud ma“. 1869. aasta juunis lauldi neid ridu Tartus esimest korda üldlaulupeol.
Gustav Ernesaks kirjutas laulule „Mu isamaa on minu arm“ uue viisi 4. märtsil 1944 Moskvas. Esimest korda kõlas see sama aasta 21. juulil Leningradis. Üldlaulupeole jõudis laul 1947. aastal Tallinnas segakooride esituses Tuudur Vettiku juhatusel ning sai kiiresti eestlaste identiteedi ja iseseisvuslootuse sümboliks; laulus kuuldi protesti nõukogude okupatsiooni vastu. 1950., 1955. ja 1960. aasta laulupidudel seda laulda ei lubatud; 1947. aasta peo kolm kunstilist juhti, Riho Päts, Tuudur Vettik ja Alfred Karindi, saadeti kolme aasta jooksul vangilaagrisse. 1960. aastal oli laul kavast maha võetud, aga koorid olid selle ära õppinud. Peo lõpus hakkas ühendkoor seda omal algatusel laulma ja Ernesaks ise juhatas viimast salmi. Alates 1965. aastast on see ametlikult iga üldlaulupeo lõpulaul.
Ka „Sind surmani“ ei jäänud 1869. aastasse. 1988. aastal tegi Alo Mattiisen Kunileidi laulust uue seade Jüri Leesmenti lisasõnadega ja laulva revolutsiooni ajal esitas seda Ivo Linna koos ansambliga In Spe. Mõlemad Koidula laulupeolaulud on tänini laulupidude repertuaaris. 2019. aastal, 150 aastat pärast Tartu pidu, peeti 4.–7. juulil XXVII laulu- ja tantsupidu, mille pealkiri „Minu arm“ oli võetud Koidula reast. 2024. aastal lauldi laulu „Mu isamaa on minu arm“ Tartu laulupeol, linnas, kus kõik algas, ja 2025. aastal kõlas see taas XXVIII üldlaulupeol „Iseoma“. Isa pani peo käima; tütre sõnadega see tänini lõpeb.
27 275 päeva7 viisi tema sõnadele 119 aastas, 1869–1988; kaks neist, mõlemad Kunileidi omad, on 1869. aasta kavas. 27 275 päeva Tartu lavalt (30. VI 1869) teise viisini (4. III 1944); 139 päeva viisist esiettekandeni Leningradis (21. VII 1944); laulupeole jõudis see 28. VI 1947; kolm laulupidu, kust see väljas oli (1950, 1955, 1960); lõpulaul 1965. aastast (ingliskeelne Vikipeedia ütleb 1947; leht ei vali). Täidetud riba ulatub viimase laulupeoreani ajajoonel, 2025; 54 790 päeva Tartust juubelipeoni „Minu arm“ (4. VII 2019).1869 · 1944 · 1947 · 1947 · 2019
Aleksander Kunileid · 1869
Mu isamaa on minu arm
Laul valmis 1869. aasta algul. Carl Robert Jakobsoni laulukogumikus „Wanemuine Kandle Healed“, mis ilmus 1869 ja uuesti 1871, on ka Kunileidi laule. Koos lauluga „Sind surmani“ arvatakse see esimeste eestikeelsele luulele kirjutatud helitööde hulka. Eesti Rahvusmeeskoor (RAM) laulis seda algset viisi 13. augustil 2023 kontserdil „Tudulinna tuled“.
Kunileid, kes oli äsja saanud Valga seminari õpetajaks, lõi laulu seal 1869. aasta algul „Emajõe ööbiku“ (1867) luuletusele. Selleks õhutas teda Carl Robert Jakobson, seesama mees, kes oli andnud Koidulale luuletajanime. Vikipeedia artikkel „Sind surmani“ ütleb, et selle viis, nagu ka „Mu isamaa on minu arm“ oma, põhineb soome viisil; noote, mille järgi seda kontrollida, see leht ei ole näinud. Meeskoorid laulsid mõlemat laulu Tartus 1869. aasta juunis.
Hansen viisistas selle „Emajõe ööbiku“ luuletuse 1882. aastal ja laul sai rahva seas tuntuks. Teise allika järgi laulis tuntud viisi Karl August Hermannile ette Koidula õde Eugenie; kumb viis on see, mida lauldakse, leht ei otsusta.
Kreegi 1921. aasta seade segakoorile ja sümfooniaorkestrile põhineb ulatuslikul kaanonilisel arendusel; ainuüksi tema kooriseadest on üksteist versiooni ning Eduard Tubina 5. sümfoonias on laulu motiiv kogu teose alus. Sõnad on Koidula 1865. aasta tõlge Klaus Grothi alamsaksakeelsest luuletusest „Min Platz vær Dær“ (kogust „Quickborn“, 1852) ning muusikateadlase Tiia Järje ja ajaloolase Enn Tarveli sõnul ei ole ka viis eesti rahvaviis.
Ernesaks kirjutas viisi 4. märtsil 1944 Moskvas Eesti esinduses; klaver, millel ta seda tegi, on hoiul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Esiettekanne oli 21. juulil 1944 Leningradis. Üldlaulupeol kõlas laul esimest korda 1947. aastal Tallinnas segakooride esituses Tuudur Vettiku juhatusel. 1950., 1955. ja 1960. aasta laulupeol ei lubatud seda laulda, ent 1960. aastal laulsid koorid selle peo lõpus omal algatusel siiski ära ja viimast salmi juhatas Ernesaks ise. Alates 1965. aastast on see iga üldlaulupeo lõpulaul.
Rannap, Ruja klahvpillimängija, viisistas luuletuse oma ansamblile; Ruja salvestas selle 1982. aastal, solistiks Urmas Alender. Nõukogude ajal oli see vabaduse- ja protestilaul. Tänapäeval lauldakse seda laulupidudel.
Mattiisen tegi 1988. aastal Kunileidi laulust uue seade, millele Jüri Leesment kirjutas lisasõnad; laulva revolutsiooni ajal esitas seda Ivo Linna koos ansambliga In Spe. Just sellisel kujul kõlas laul 2014. aasta laulupeol.
Seitse tema luuletust: täismahus seal, kus iga rida sai avaldatud allika järgi üle kontrollitud, muidu katkendina koos viitega täistekstile. Iga luuletuse kohal seisab selle salmide kuju; vajuta ja kuula rütmi.
7 / 7 luuletust
1866Emajõe ööbiktäistekst
Mu isamaa on minu arm
8·6·8·6·8·8·4 × 3Jamb: 42 pikemat sõna 43-st algab paarissilbil.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
144 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Mu isamaa on minu arm,kel südant annud ma,sull’ laulan ma, mu ülem õnn,mu õitsev Eestimaa!Su valu südames mul keeb,su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,ei teda jäta ma,ja peaksin sada surma maseepärast surema!Kas laimab võõra kadedus,sa siiski elad südames,mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,ja tahan puhata,su rüppe heidan unele,mu püha Eestimaa!Su linnud und mull’ laulavad,mu põrmust lilled õitsetad,mu isamaa!
1867Emajõe ööbikkatkend
Sind surmani!
7·6·7·6 × 2Jamb: 18 pikemat sõna 18-st algab paarissilbil.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
52 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Sind surmani küll tahanMa kalliks pidada,Mu õitsev Eesti rada,Mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõedJa minu emakeel,Teid kõrgeks kiita tahanMa surmatunnil veel!
1867Emajõe ööbikkatkend
Ema süda
8 | 8·8·9·8Jamb: 11 pikemat sõna 11-st algab paarissilbil. Loetud nii, nagu trükitud.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
41 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Kas emmasüdda tunned sa?
Siis emmasüdda ilmsiks lääb!Siis weel üks paik sull’ üllejääbKus nutta julged iggal a’al:Tru, kindla emmarinna naal!
1867katkend
Eesti muld ja Eesti süda
8·7·8·7 | 7·6·8·7Trohheus: 21 pikemat sõna 23-st algab paaritul silbil.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
58 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Süda, kuis sa ruttu tõusedkuumalt rinnus tuksoma,kui su nime suhu võtan,püha Eesti – isamaa!
Head olen näind ja paha,mõnda jõudsin kaota,mõnda elus jätta maha –sind ei iial unusta!
1865katkend
Kodu (Meil aiaäärne tänavas)
8·6·8·6·8·6·7·7 | 8·6·8·6Jamb: 21 pikemat sõna 23-st algab paarissilbil.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
84 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Meil aiaäärne tänavas,kui armas oli see,kus kasteheinas põlvinime lapsed jooksime.Kus ehani ma mängisinküll lille, rohuga.Kust vanataat käe kõrvalmind tõi tuppa magama.
Aeg tuli. Maa ja mere pealsilm mõnda seletas –ei pool nii armas polnud sealkui külatänavas!
1867katkend
Miks sa nutad
15·15Trohheus: 8 pikemat sõna 8-st algab paaritul silbil.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
30 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisaraid?Kas sa rasked hingevalu, hellake, ka tunda said?
1867Emajõe ööbikkatkend
Looda!
10·10·9·10·10·4·5Trohheus: 21 pikemat sõna 21-st algab paaritul silbil. Loetud nii, nagu trükitud.Tulp on värsirida, kõrgus silpide arv. Täpp on pikema sõna algus, punane siis, kui see langeb värsijalale.
58 silpikoputus igal silbil, löök värsijalal
Kewadine öhk on jälle ärkand!Mis nii kaua talwe waipas hingandIgal pool nüüd hõiskab, lehwitab.Noored lootused ja noored laulud!Waene süda — unusta kõik koormad,Looda aga!Kõik nüüd paraneb!
Selles kogus ei ole veel ühtegi luuletust.
05TeaterTheatre
05 · Vanemuine, Jaama 14 · 58°23′N 26°44′E (linna täpsusega)
JaanipäevJaamatänaval,kussündiseestiteater.
24. juunil 1870 mängisid Vanemuise Seltsi liikmed Tartus Jaama tänava seltsimajas „Saaremaa onupoega“. Näidendi kirjutas Lydia Koidula, trupi pani kokku Koidula ja lavastas Koidula. Aastaga järgnes veel kaks näidendit ja siis oli eesti teater olemas.
343 päevaKolm näidendit 343 päevaga: „Saaremaa onupoeg“ 24. VI 1870, 97 päeva hiljem „Maret ja Miina ehk Kosjakased“ 29. IX 1870, sealt veel 246 päeva hiljem „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ 2. VI 1871. Trükis ilmus „Säärane mulk“ 1872. aastal; allikad annavad ainult aasta, joonisel seisab see aasta esimesel päeval. Neljas näidend, „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“, on kirjutatud Kroonlinnas 1880; selle esietendusest meie allikad ei räägi. Kalendristiili allikad ei nimeta; päevad on loetud ühes stiilis.„Saaremaa onupoeg“ · „Maret ja Miina ehk Kosjakased“ · „Säärane mulk“ · Kosjaviinad
Vanemuise Selts · Tartu
Saaremaa onupoeg
Naljamäng
✦
Esietendus24. juuni 1870 (jaanipäev), Tartu, Vanemuise Seltsi maja Jaama tänaval, Vanemuise Selts; etendust korrati järgmisel päeval
AlusKarl Theodor Körner, „Der Vetter aus Bremen“ (1812)
Eesti rahvusliku teatri sünniks loetud lavastus: Koidula võttis aluseks Theodor Körneri jandi „Der Vetter aus Bremen“ (1812) süžee ja andis sellele eestipärase näo. Vanemuise Selts mängis näidendit jaanipäeval 1870, oma viiendal aastapäeval, seltsimajas Jaama tänaval Tartus. Koidula lavastas selle ise; laval olid arstiteaduse üliõpilane Heinrich Rosenthal, Koidula vend Harry Jannsen ja ametnik Tõnis Pekk. Piletid said otsa ja piletita jäänute pettumus oli nii suur, et etendust korrati järgmisel päeval.
Esietendus29. ja 30. september 1870, Tartu, Vanemuise Selts
97 päeva pärast esimest
Koidula teine näidend jõudis Vanemuise Seltsi lavale 29. ja 30. septembril 1870, kolm kuud pärast „Saaremaa onupoega“; lavastajaks oli taas autor ise. Näidendist kujunes üks ärkamisaja tunnusmärke, kuid trükis ilmus see alles 1946. aastal. Tänapäeval on see Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR.
Esietendus2. ja 3. juuni 1871, Tartu, Vanemuise Selts
343 päeva pärast esimest
Koidula enda kolmevaatuseline naljamäng ja eesti esimene algupärane näidend: Vanemuise Selts mängis seda 2. ja 3. juunil 1871, trükis ilmus see Tartus 1872. aastal. Tüdruk Maiet kosivad kaks meest, Enn ja Viljandi kaupmees Märt; lugu puudutab talunike ja rentnike vastuolusid, hariduse põlgamist, nekrutiks võtmisest kõrvalehoidmist ja isa sundi tütre mehelepanekul. See on tänini üks tema enim mängitud näidendeid ning 2026. aasta veebruaris jõudis Eesti kinodesse selle ainetel valminud mängufilm.
Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai
Naljamäng
✦
Esietendus: meie allikates andmeid ei ole
Koidula neljas ja viimane näidend, naljamäng, mille ta kirjutas 1880. aastal Kroonlinnas. Pealkiri ütleb ise, millest lugu räägib: kosjadest ja sellest, kuidas Tapiku pere laulupidule sai. Esietenduse kohta meie allikates andmeid ei ole.
Vanemuise Selts sai 1870. aasta jaanipäeval viieaastaseks. Aastapäeva tähistati Jaama tänava seltsimajas etendusega: laval oli Lydia Koidula komöödia „Saaremaa onupoeg“, mis ilmus samal aastal Tartus ka trükis. Eesti teatrilugu loeb seda päeva, 24. juunit 1870, rahvusliku teatri sünnipäevaks; eestikeelseid lühinäidendeid oli baltisaksa teatris mängitud juba varem, 19. sajandil. Pileteid ei jätkunud kõigile, kes tulla tahtsid, ja etendust korrati juba järgmisel päeval. Lavastas Koidula ise, selle seltsi majas, mille asutajate seas oli tema isa.
Trupi pani Koidula ise kokku. Sellesse kuulusid tema vennad Eugen ja Harry Jannsen ning nende koolikaaslased Heinrich Rosenthal, Tõnis Pekk, Johannes Kerg, Andreas Kurrikoff ja Carl Kroon. Publiku ette astus kolm meest: arstiteaduse üliõpilane Heinrich Rosenthal, vend Harry Jannsen ja ametnik Tõnis Pekk. Üliõpilane, ametnik ja lavastaja vend: need olid eesti rahvusliku teatri esimesed näitlejad. Harry Jannsen, sündinud Pärnus 13. septembril 1851, hilisem ajakirjanik ja riigiametnik, on teatrileksikonis kirjas eesti rahvusliku teatri rajajate seas.
„Saaremaa onupoeg“ ei olnud päris oma lugu. Koidula võttis süžee saksa kirjaniku Karl Theodor Körneri jandist „Der Vetter aus Bremen“ (1812) ja lisas sellele eesti jooni; Bremeni onupojast sai Saaremaa oma. Tartu Ülikooli kirjanike leksikon EWOD nimetab seda väikeseks komöödiaks. Kirjutamise ja lavastamise ajal julgustas teda Friedrich Reinhold Kreutzwald ja hajutas tema kahtlusi. Kolm kuud hiljem, 29. ja 30. septembril 1870, tõi selts lavale Koidula teise näidendi „Maret ja Miina ehk Kosjakased“. Sellest sai ärkamisaja tähenduslik märk, kuigi trükki jõudis see alles 1946. aastal.
Kolmas näidend oli päris oma. „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ jõudis Vanemuise Seltsis lavale 2. ja 3. juunil 1871 ning ilmus 1872. aastal Tartus trükis. Kolmevaatuselist naljamängu peetakse eesti esimeseks algupäraseks näidendiks. Laval on tolleaegne eesti küla: tüdruk Maie, keda kosivad Enn ja Viljandi kaupmees Märt, ning nende ümber talunike ja rentnike tülid, hariduse põlgamine, nekrutiks võtmise vältimine ja isa sund abiellumisel. Näidend innustas ka teisi eesti seltse teatrit tegema ja on tänini üks Koidula enim mängitud näidendeid.
Kolme näidendiga sai Koidula töö Vanemuise laval otsa. Seda rahvusliku teatri algust nimetatakse Koidula teatriks; sealt, kuhu tema jõudis, läksid peagi edasi teised. 1873. aastal abiellus Koidula sõjaväearsti Eduard Michelsoniga ja kolis Kroonlinna. Seal kirjutas ta 1880. aastal oma viimase näidendi, komöödia „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“; näidendeid jäi temalt kokku neli. Jaama tänav 14 asuv seltsimaja, mille Vanemuise Selts 1869. aastal üürile võttis ja peagi päriseks ostis, oli seltsi kasutuses kuni 1903. aasta tulekahjuni. Tartu teater Vanemuine kannab seltsi nime ja alustab oma ajalugu sellestsamast seltsist.
Näidendid elavad edasi. „Säärane mulk“ on püsinud laval; 2026. aasta veebruaris jõudis Eesti kinodesse Ergo Kulla lavastatud ja Ott Kiluski kirjutatud mängufilm „Säärane mulk“, kus üks tegelasi on Koidula ise, keda kehastab Maria Teresa Kalmet. „Maret ja Miina“ on kättesaadav e-raamatuna ja Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR. 2020. aastal, eesti rahvusliku teatri 150. aastapäeval, kirjutas Rein Pakk Õpetajate Lehes Koidulast kui eestikeelse teatri „grand old lady’st“. 1870. aasta jaanipäev on jäänud päevaks, millest eesti teater oma aastaid loeb.
1867. aastal kirjutas noor luuletaja Tartust Võrru „Kalevipoja“ autorile ja palus nõu. Vastus tuli ja siis järgmine. Kirjavahetusest, mille esimene säilinud kiri on 1867. ja viimane 1873. aastast, on alles 94 kirja, mida on nimetatud kirjaromaaniks ajast, mil eesti romaani veel ei olnud.
2 074 päevaEsimesest säilinud kirjast viimaseni 2 074 päeva: keskmiselt üks kiri iga 22 päeva tagant (2 074 / 94). Siin on neist viis, kaks dateerimata. Tartust Võrru on linnulennult 63 km lõuna-kagusse. Kirjandusmuuseumi ajatelje järgi on tegu „6 aastat kestnud“, 2023. aasta väljaande kirjastaja järgi „seitse aastat kestnud“ kirjavahetusega.Koidula kirjad joone kohal, Kreutzwaldi omad joone all; aastatäpsusega kiri on riba üle selle aasta, kuutäpsusega kohtumine on joonistatud kuu esimesele päevale.Kirjandusmuuseumi ajatelg · 2023. aasta väljaande kirjastaja · Võru
Kõik algas 1867. aastal. Lydia Koidula elas Tartus vanemate kodus ja töötas isa ajalehe Eesti Postimees juures; Friedrich Reinhold Kreutzwald oli Võru linnaarst ja „Kalevipoja“ autor, juba kuulus ja küpses eas mees. Noor luuletaja kirjutas esimesena ja otsis nõu. Säilinud on 94 kirja: Koidula esimene on 7. novembrist 1867, Kreutzwaldi viimane 12. juulist 1873, samast aastast, mil Koidula abiellus ja Kroonlinna kolis. Nende kahe kuupäeva vahele jääb viis aastat ja kaheksa kuud; Kirjandusmuuseumi ajatelje järgi on tegu „6 aastat kestnud“, 2023. aasta väljaande kirjastaja järgi „seitse aastat kestnud“ kirjavahetusega.
Millest kirjutati? Väljaande kirjastaja võtab selle kokku nii: Koidula küsis vanemalt kirjasõbralt nõu, kuidas eesti keeles luuletada, leidis temalt tuge, kui elu oli raske, ja sai temaga päevapoliitikast rääkida võrdsena. Kreutzwaldile meeldis, kuidas Koidula teda imetles, mida ta talle usaldas ja kui vaimukalt ta Tartu elu kirjeldas; Koidula kirju olevat ta nimetanud oma elu ainsateks valguspunktideks. Kui Koidula 1870. aastal „Saaremaa onupoega“ kirjutas ja näidend Vanemuise Seltsis lavale jõudis, julgustas Kreutzwald teda ja hajutas tema kahtlusi. Kreutzwald mõjutas tugevasti Koidula loomingut ja vaateid.
Osa kirjavahetusest on saksakeelne. See ei olnud erand, vaid tolle aja reegel: saksa keel oli 19. sajandi Eestis õppe- ja haritlaskonna keel ning Koidula ise oli käinud Pärnu saksakeelses tütarlastekoolis. Trükiväljaandes on saksakeelsed katkendid eesti keelde tõlkinud luuletaja Betti Alver ja Leo Anvelt. Milline siin tsiteeritud lausetest on kirjutatud eesti ja milline saksa keeles, seda selle lehe allikad ei ütle.
Umbes aasta pärast kirjavahetuse algust hakkas Kreutzwaldi kirjadest kostma tunne, mida ta eriti ei varjanudki. Ühes kirjas tunnistab ta Rein Veidemanni tsiteeritud sõnadega, et Koidula võib teda vedada „kassipoja viisil õlekõrrega“. 1868. aasta suvel, uurijate järgi juulis, sõitis Koidula Võrru, et Kreutzwaldiga esimest korda silmast silma kohtuda. Uurijate hinnangul oli see kahtlemata armastus. Kreutzwaldi muuseum märgib, et sõprus süvenes pärast seda veelgi. Mis Võrus täpselt juhtus, ei tea keegi; on oletatud, et Kreutzwaldi abikaasa tegi skandaali. Pärast kohtumist tuli pahandusi ning mõlemale sai selgeks, et nende sidet ei mõisteta ei kodus ega laiemalt.
Kirjad ei jäänud sahtlisse. Esimese trükiväljaande „Kreutzwaldi ja Koidula kirjawahetus“ andis Eesti Kirjanduse Selts välja kahes köites aastail 1910–1911; teine väljaanne ilmus 1962. aastal. 2023. aastal, enam kui poolteist sajandit pärast esimest kirja, avaldas Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus kogu kirjavahetuse uuesti; koostajad on Mart Lepik ja Kanni Labi, saatesõna kirjutas Sirje Olesk. Kirjastaja nimetab seda kirjaromaaniks, mis kirjanduslikult väärtuselt ületab paljusid hilisemaid teoseid, ja ehtsaks kultuurilooliseks dokumendiks. 1962. aasta väljaanne on digiteerituna Rahvusraamatukogu DIGAR-i arhiivis.
Kreutzwald ei olnud Koidula ainus kirjasõber. Carl Robert Jakobson, kes andis Lydia Jannsenile nime Koidula, oli tema ainus enam-vähem ühevanune eesti kirjasõber. Jakob Hurdaga sidus teda sügav sõprus, ei midagi enamat; Koidula kirjad Hurdale ei ole arhiividesse jõudnud. Niidid ulatusid ka Soome. Ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen käis 1867. aastal Tartus Jannsenite juures ja hakkas Koidulaga kirju vahetama; 1871. aastal olid Jannsenid tema külalised Leppälahti mõisas. 1870. aasta märtsis algas kirjavahetus Antti Almbergiga, ajalehe Uusi Suometar noore toimetajaga; see päädis Koidula vihjelise armastusavaldusega, millest Almberg taganes.
Arvatakse, et sellele eelnes juba 1866. aastal varjunime all saadetud kiri, milles Koidula küsis Kreutzwaldi arvamust ühe oma luuletuse kohta; see kiri ei ole säilinud.
Kirjade eestikeelne sõnastus on siin nii, nagu iga kirja juures nimetatud allikas seda tsiteerib. Kirjavahetuse 2023. aasta väljaandes (toimetanud Mart Lepik ja Kanni Labi) on saksakeelsed katkendid eesti keelde tõlkinud Betti Alver ja Leo Anvelt; kas mõni siinsetest lausetest on nende tõlge, allikad ei ütle. väljaande andmed: Sirp
Lydia Koidula→Friedrich Reinhold Kreutzwald4. III 1868, Tartu
Õigusepärast, aulik herra, ei tohi ma salata, et mulle mitte teadmata ei ole, kuida esimest korda harjumata riides ei peaks Teie silma alla astuma...
Kiri, millega Koidula saatis Kreutzwaldile oma foto talurahvariides. Katkend on siin sõna-sõnalt nii, nagu Mait Laas seda Postimehes tsiteerib (16. märts 2024).allikas
Friedrich Reinhold Kreutzwald→Lydia Koidula17. III 1868, Võru
Kallimat annet ei oleks Teie iial mulle võinud kinkida kui oma päikeseteradest valmistatud pildi
Kreutzwaldi vastus Koidula fotole, kirjutatud Võrus. Samas kirjas arutleb ta fotograafia püha ja jumaliku loomuse üle. Katkendit tsiteerib Mait Laas Postimehes (16. märts 2024); artikli see osa on avatud ainult tellijatele.allikas
Lydia Koidula→Friedrich Reinhold Kreutzwald1869, Tartu
Nagu näete, armas Papa, Soome sild areneb
Nii teatas Koidula Kreutzwaldile pärast 1869. aasta laulupidu, kus käis kaks külalist Soomest. Lause seisab siin nii, nagu see on Seppo Zetterbergi raamatus „Rändajad Soome sillal“ (soome keelest tõlkinud Sirje Olesk, Varrak 2017, lk 245) ja nagu Maimu Berg seda raamatu arvustuses tsiteerib (Keel ja Kirjandus 6/2018). Kirja kuupäeva arvustus ei nimeta; aastaarv on tuletatud laulupeost.allikas
Friedrich Reinhold Kreutzwald→Lydia Koiduladateerimata, Võru
kas nõiduse ehk muu salaväe läbi nii suurt võimust saanud […] kassipoja viisil õlekõrrega
Kaks katkendit ühest Kreutzwaldi kirjast, sõna-sõnalt nii, nagu Rein Veidemann neid tsiteerib (Edasi, 25. juuli 2019): Kreutzwald tunnistab, et Koidula on saanud tema üle sellise võimu, et võib teda vedada nagu kassipoega õlekõrrega. Need on Kreutzwaldi, mitte Koidula sõnad. Kirja kuupäeva Veidemann ei nimeta.allikas
Friedrich Reinhold Kreutzwald→Lydia Koiduladateerimata, Võru
Meie vahel - seda tohime vastastikku tunnistada, ei ole küüne musta väärt midagi sündinud, mis taga järel südamele koormat võiks teha, ehk Jumal patuks arvata.
Dateerimata kiri, milles Kreutzwald ütleb, mis nende sõprus oli ja mis see ei olnud. Katkendit tsiteerib Mait Laas Postimehes (16. märts 2024); artikli see osa on avatud ainult tellijatele.allikas
Tema sõnadega
Üks jut Eestirahva rõmuks ja õppetuseks, mis Lydia Jannsen üllespannud
Lydia Koidula · 1863Tema esimese raamatu „Ojamölder ja temma minnia“ alapealkiri tollases kirjaviisis. Raamat sai trükiloa 1863. aasta novembri viimasel päeval; alapealkirjas seisab tema enda nimi. Allikas: Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu ajatelg, mis on veebist kadunud; viide on arhiivikoopiale.allikas
luulelik, müstiline ja kõrgelennuline
Lydia KoidulaomistatudNii olevat Koidula ise iseloomustanud kirjanikunime, mille talle andis Carl Robert Jakobson ja mis tähendab koiduaega; ta pidas nime ilusaks. Esimest korda kasutati nime Jakobsoni „Kooli Lugemise raamatu“ esimeses osas. Sõnastus on Monika Undo artikli pealkirjast (Lääne Elu, 23. detsember 2023); artikkel annab edasi Koidula arvamust, tegu ei ole kirjast võetud tsitaadiga.allikas
07KroonlinnKronstadt
07 · Kroonlinn · 60°00′N 29°46′E
KolmteistaastatKroonlinnas,ülesajaluuletuse.
1873. aastal abiellus Koidula läti päritolu arsti Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna, Peterburi lähedal asuvasse merekindluslinna. Kolmteist aastat, suved Eestis, lapsed, üle saja luuletuse, haigus ja surm 11. augustil 1886. Koju, Tallinna Metsakalmistule, jõudis ta alles 1946. aastal.
4 921 päeva4 921 päeva pulmadest surmani, 250 km Tartust; siis 21 914 päeva Metsakalmistuni, päevapealt 60 aastat: ümbermatmine langes surma-aastapäevale, mida leht kontrollib ehitamisel. Viimane etapp Kroonlinnast Tallinna, 283 km, on kogu teekonna pikim ja ainus, mida ta ise ei läbinud. Punktiirjoon ei ole samas mõõtkavas; aastatäpsusega read seisavad aasta, kuutäpsusega kuu esimesel päeval. Kroonlinna luuletusi siin ei loeta: neid sellel lehel ei ole.1873 · 1886 · 1946 · Kroonlinn
19. veebruaril 1873 abiellus Lydia Jannsen Eduard Michelsoniga, läti päritolu arstiga, kes oli õppinud Tartu ülikoolis arstiteadust. Abielludes sai temast Lydia Michelson ja seljataha jäi kümme aastat tööd Eesti Postimehe tegeliku toimetajana. Michelsonid asusid elama Kroonlinna, Peterburi lähedal Kotlini saarel asuvasse merekindluslinna, kus mees töötas sõjaväearstina. Seal elas Koidula kolmteist aastat. Suved veetis ta Eestis, aga koduigatsusest ei olevat ta kunagi vabanenud. Kroonlinnas kaugenes ta oma sõpruskonnast ja rahvuslikust liikumisest.
Esimene laps, Hans Voldemar, sündis 1874. aastal Tartus. 1876. aastal sündis tütar Hedvig, keda hüüti Heddaks. Sama aasta sügisel sai Eduard Michelson kaheaastase õppestipendiumi Saksamaale ja Austriasse. Oktoobri algul sõitsid Michelsonid koos Hansuga Breslausse; neljakuune Hedvig jäi Tartusse vanavanemate hoolde. Pere elas Breslaus, Strasbourgis ja Viinis, kus 23. jaanuaril 1878 sündis tütar Anna Emilie. Kui Koidula lastega Tartusse tagasi jõudis, haigestus Hans suvel nakkushaigusse ja suri nelja-aastasena.
Kroonlinna-aastate kohta on öeldud, et koduigatsus tegi Koidula tarbetuks ja tummaks. Elo Lindsalu toob oma doktoritööl põhinevas artiklis vastukaaluks arvud: Kroonlinnas kirjutas Koidula üle saja luuletuse ja need on enamasti kunstiliselt küpsemad kui tema Tartu-aja looming. Sirbi artikkel „Koidula müüdi surm“ meenutab omakorda, et viimastel aastatel oli ta Kroonlinnas üksildane ja õnnetu. 1880. aastal kirjutas ta Kroonlinnas komöödia „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“, oma viimase näidendi. Samal aastal lõppes ka isa aeg Eesti Postimehe väljaandjana; lehte oli ta välja andnud 1864. aastast. 1884. aasta veebruaris sündis poeg Max, kes suri mõne päeva pärast.
Koidula põdes rasket rinnavähki. Teda opereeriti kaks korda ja mõnede andmete järgi eemaldati tal vasak rind. Võitlus vähiga tegi ta opioididest sõltuvaks: süste oli vaja mitu korda päevas. 1886. aastal tegid mõlemad tütred Kroonlinna gümnaasiumi sisseastumiseksamid. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886, vana kalendri järgi 30. juulil, 42-aastasena. Hedvig oli kümne-, Anna kaheksa-aastane. Kakskümmend aastat varem oli ta luuletuses „Mu isamaa on minu arm“ kirjutanud: „su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa“. Ta maeti Kroonlinna saksa kalmistule.
Tütred käisid Kroonlinna gümnaasiumis neli klassi ning õppisid kooli kõrvalt prantsuse keelt ja klaverit; hiljem saatis isa nad Peterburi Feldmanni saksakeelsesse erapansioni. Eduard Michelson suri Kroonlinnas 1907. aastal. Isa hooldanud Hedvig jäi pärandi hoidjaks. Ta õppis põllumajanduskoolis, et aidata vene talupoegi, ja elas hiljem üksinda Leningradis; katse Eestisse tulla jäi katki ja ta suri Leningradis 1941. aastal. Anna õppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, veetis aastad 1934–1944 Eestis ning suri 1965. aastal Firenzes. Ema haud Kroonlinnas kadus laastavatel aastatel.
1946. aasta suvel otsustati tuua Koidula põrm Eestisse. Kroonlinnas leiti perekonna matmispaik üles ja 11. augustil 1946, luuletaja kuuekümnendal surma-aastapäeval, maeti ta tolleaegse nõukogude rituaali kohaselt ning ENSV valitsuse ja kultuuritegelaste osalusel Tallinna Metsakalmistule, teiste Eesti kultuuriinimeste kõrvale. Ümber maeti ainult luuletaja ise: kõrgemalt poolt tulnud korraldus puudutas üksnes Koidulat. Eduard Michelson ja poeg Max jäid Kroonlinna kalmistule. Tartu Maarja kalmistule, Jannsenite perekonna hauaplatsile isa kõrvale, teda ei viidud. Koidula haud Metsakalmistul on kaitsealune mälestis, kultuurimälestiste registris number 1111.
Sünnikoht: Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis siin 24. detsembril 1843 (vana kalendri järgi 12. detsembril) pere esimese lapsena ja tema sünnimaja seisab Viljandi maantee lähedal. 1958. aastal püstitati siia portreega mälestuskivi, mille tegi skulptor Juhan Raudsepp; 1850. aastal, kui Lydia oli kuueaastane, kolis pere Pärnusse.
Kodu aastail 1850–1863 Ülejõe koolimajas (praegu J. V. Jannseni 37), kus isa oli koolmeister ja toimetas Perno Postimeest; 1854. aasta augustist 1861. aasta detsembrini käis Lydia saksakeelses tütarlastekoolis. Alates 1945. aastast asub majas Koidula muuseum.
Kodu 1863. aasta detsembrist kuni abiellumiseni 1873. aastal: kümme aastat oli ta 1864. aasta jaanuarist ilmuma hakanud Eesti Postimehe tegelik toimetaja ja 1867. aastal ilmus siin anonüümselt „Emajõe ööbik“. Mälestiste registris on maja, kus ta elas isaga aastail 1865–1868, mil algas kirjavahetus Kreutzwaldiga; Tiigi tänaval, kus kunagi seisis Jannsenite kodu, kasvab tänini Koidulaga seostatav tamm.
Lauluselts üüris 1869. aastal maja aadressil Jaama 14 ja ostis selle peagi päriseks; 24. juunil 1870 mängis selts siin Koidula „Saaremaa onupoega“ ja kordas etendust järgmisel päeval. Seda etendust peetakse eesti teatri sünniks. Avara saali ja aiaga maja teenis seltsi kuni 1903. aasta tulekahjuni.
Esimese üldlaulupeo kontserdipaik: pühapäeval, 30. juunil 1869 (vana kalendri järgi 18. juunil) läks rongkäik üle jõe Ressource’i seltsi aeda tänase Peetri kiriku lähedal, kus pärastlõunal kell neli algas Adalbert Hugo Willigerode juhatusel vaimulik kontsert. Peol osales 46 meeskoori ja viis (ühe allika järgi neli) puhkpilliorkestrit, kokku 878 esinejat, ning Kunileiu kaks laulu Koidula sõnadele olid ainsad eestikeelsed laulud.
Kreutzwaldi linn, kirjavahetuse teine ots: 1868. aasta suvel sõitis Koidula siia, et Kreutzwaldiga esimest korda silmast silma kohtuda, ja nende sõprus süvenes pärast seda veelgi. Kreutzwaldi elumaja, üks Võru vanimaid hooneid (1793), on alates 1941. aastast Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum; Kreutzwaldi ja Koidula tänav saavad linnas ühel nurgal kokku.
1871. aasta juunis ja juulis tegid J. V. Jannsen, Lydia ja tema vend Harry suure Soome reisi; Helsingis võtsid neid vastu Antti Almberg ja Thiodolf Rein ning 27. juunil peeti linna lähedal pidulik lõunasöök. Sealt rännati Hämeenlinna ja Tampere kaudu edasi ajaloolase Yrjö Sakari Yrjö-Koskineni Leppälahti mõisa ning 8. juulil jõuti Tartusse tagasi.
Merekindluslinn Kotlini saarel Peterburi lähedal, Koidula kodu kolmteist aastat alates 1873. aastast; suved veetis ta Eestis, kuid kirjutas siin üle saja luuletuse ja 1880. aastal oma viimase näidendi „Kosjaviinad“. Siin suri ta rinnavähki 11. augustil 1886 (vana kalendri järgi 30. juulil) ja maeti perekonna hauaplatsile, kus puhkavad tänini tema abikaasa ja imikuna surnud poeg Max; tema enda haud läks hiljem kaduma.
Amandus Adamsoni pronksist ja graniidist Koidula ausammas, mille rajamine otsustati 1925. aastal ja mis avati 1929. aasta juunis (6. juunil mälestiste registri ja monumendi artikli järgi, 9. juunil eluloo järgi) vana kindlusevallikraavi otsas, on kultuurimälestis nr 8325. Ausamba ümber oleva pargi kavandasid Erich von Wolffeldt ja Aleksander Nürnberg; uuendatud park avati taas 2024. aasta juunis puhkpillimuusika saatel, kõuekõminas ja vihmasabinas.
Koidula haud alates 11. augustist 1946, tema kuuekümnendast surma-aastapäevast, mil põrm toodi Kroonlinnast Tallinna ja maeti Metsakalmistule Eesti kultuuritegelaste kõrvale. Ümber maeti ainult luuletaja ise, sest kõrgemalt poolt tulnud korraldus puudutas üksnes teda; haud on kultuurimälestis nr 1111.
Inimesed
Johann Voldemar JannsenIsa; Perno Postimehe ja Eesti Postimehe toimetaja, esimese üldlaulupeo juht · 1819–1890Wikimedia Commons, avalik omandTa toimetas aastail 1857–1863 Pärnus nädalalehte Perno Postimees, kolis 1863. aastal perega Tartusse ja andis seal välja Eesti Postimeest, mille tegelik toimetaja oli kümme aastat tema tütar. 1869. aasta juunis juhtis ta Tartus esimest üldlaulupidu, kus lauldi kaht tema tütre luuletust; temalt pärinevad ka hilisema riigihümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ sõnad.allikas
Emilie JannsenEma; sündinud Juliana Emilie KochLydia sündis 24. detsembril 1843 (vana kalendri järgi 12. detsembril) Vändras Johann Voldemar Jannseni ja Juliana Emilie Kochi esimese lapsena; talle järgnes veel viis last: Eugenie, Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Kui Koidula 1876. aasta oktoobris koos abikaasa ja väikese poja Hansuga Breslausse sõitis, jäi neljakuune tütar Hedvig Tartusse vanavanemate hoole alla.allikas
Harry JannsenVend; ajakirjanik ja eesti teatri rajajaid · 1851–1913Ta sündis Pärnus 13. septembril 1851 ja oli 24. juunil 1870 Vanemuise Seltsis koos arstiteaduse üliõpilase Heinrich Rosenthali ja ametniku Tõnis Pekiga üks „Saaremaa onupoja“ kolmest esitajast. 1871. aasta suvel käis ta isa ja õega Soomes; ta suri Tallinnas 13. oktoobril 1913.allikas
Friedrich Reinhold Kreutzwald„Kalevipoja“ autor; Võru linnaarst ja kirjasõber 1867–1873Noor luuletaja kirjutas esimesena, otsides nõu „Kalevipoja“ autorilt; tema esimene säilinud kiri kannab kuupäeva 7. november 1867. Kirjavahetus kestis säilinud kirjade järgi viis aastat ja kaheksa kuud ja sellest on säilinud 94 kirja; saksakeelsed katkendid tõlkisid hiljem eesti keelde luuletaja Betti Alver ja Leo Anvelt. 1868. aasta suvel käis Koidula tema Võru kodus külas ning 1870. aastal julgustas Kreutzwald teda „Saaremaa onupoja“ kirjutamisel ja lavastamisel.allikas
Carl Robert JakobsonKirjamees; andis talle nime Koidula · 1841–1882Anonüümselt ilmunud „Emajõe ööbik“ (1867) vaimustas Jakobsoni ja ta andis selle autorile nime L. Koidula, mis on tuletatud sõnast koit; tema „Kooli Lugemise raamatu“ kaudu said luuletused selle nime all tuntuks. Koidula ise pidas nime ilusaks, luuleliseks ja müstiliseks. Jakobson oli tema ainus umbes ühevanune eesti kirjasõber ning just tema õhutusel viisistas Aleksander Kunileid Koidula luuletusi 1869. aasta laulupeoks.allikas
Aleksander Kunileid„Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“ helilooja (1869) · 1845–1875Ta sündis Saebelmannina 22. novembril 1845 Audru kihelkonnas ja oli Valga seminari õpetaja. 1869. aasta algul viisistas ta luuletused „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“; need olid esimese üldlaulupeo ainsad eestikeelsed laulud ja tema ise oli peol Jannseni kõrval teine üldjuht. Ta suri Poltaavas 27. juulil 1875.allikas
Jakob HurtRahvaluulekoguja; sõber ja kirjasõberRahvuslikus liikumises sai ta tuntuks kõnega, mille ta pidas 1869. aastal Tartus esimesel üldlaulupeol. Koidulale saadetud kirjadest on näha, et Koidula kirjutas ka Hurdale, ent need kirjad ei ole arhiividesse jõudnud; nende vahel oli sügav sõprus, ei midagi enamat.allikas
Eduard MichelsonAbikaasa; läti päritolu arst, hiljem sõjaväearst KroonlinnasLäti päritolu günekoloog, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis arstiteadust, abiellus 19. veebruaril 1873 Lydia Jannseniga ja viis ta kaasa Kroonlinna, kus ta teenis sõjaväearstina. 1876. aasta sügisel viis kaheaastane stipendium pere Breslausse, Strasbourgi ja Viini; Michelson suri Kroonlinnas 1907. aastal ja on sinna ka maetud.allikas
Hedvig MichelsonVanem tütar; perekonna pärandi hoidja Peterburis · 1876–1941Ta sündis 2. juunil 1876 ja oli ema surres kümneaastane. 1886. aastal tegid tema ja noorem õde Anna (1878–1965) Kroonlinna gümnaasiumi sisseastumiseksamid, hiljem õppisid mõlemad Peterburi saksakeelses pansionis. Ta hooldas oma isa; kui isa 1907. aastal suri, jäi kogu pärand tema hoolde. Ta suri Leningradis 1941. aasta oktoobris.allikas
Antti AlmbergSoome ajalehe Uusi Suometar toimetaja; kirjasõber 1870. aastastNende kirjavahetus algas 1870. aasta märtsis, kui Almberg oli Soome ajalehe Uusi Suometar noor toimetaja; see lõppes Koidula vihjelise armastusavaldusega, millest Almberg taganes. 1871. aasta juunis, Jannsenite Soome reisi ajal, võttis ta nad Helsingis vastu; kirjad ilmusid 1925. aastal raamatuna „Koidula ja Almbergi kirjavahetus“.allikas
Aino KallasSoome-eesti kirjanik; Koidula elulookirjutaja („Tähdenlento“, 1915)Ta sündis 2. augustil 1878 soome õpetlase Julius Krohni tütrena ja avaldas 1915. aastal Helsingis Otava kirjastuses Koidula eluloo „Tähdenlento“; eestikeelne „Tähelend“ ilmus 1918. aastal ja täiendatud trükk 1935. aastal. Selle raamatuga sai temast Koidula kuvandi ja müüdi keskne looja nii Eestis kui ka Soomes.allikas
Gustav Ernesaks„Mu isamaa on minu arm“ 1944. aasta viisi helilooja · 1908–1993Ta kirjutas Koidula luuletusele „Mu isamaa on minu arm“ viisi 4. märtsil 1944 Moskvas; esimest korda lauldi seda 21. juulil 1944 Leningradis ja Tallinna üldlaulupeole jõudis see 1947. aastal. Laul oli 1950., 1955. ja 1960. aasta laulupeol keelatud, kuid 1960 laulsid koorid selle omal algatusel Ernesaksa juhatusel siiski ära; 1965. aastast alates lõpetab see iga üldlaulupeo.allikas
Miina HärmaHelilooja; viisistas Koidula luuletusi · 1864–1941Ta sündis 9. veebruaril 1864 ja oli Eesti esimene kutseline naishelilooja, esimene naisorganist ja esimene silmapaistev naiskoorijuht. Enne sajandivahetust lõi ta mõned oma parimad lüürilised laulud eesti naisluuletajate, sealhulgas Koidula tekstidele; ta suri 16. novembril 1941.allikas
Amandus AdamsonPärnu Koidula ausamba skulptor (1929) · 1855–19291925. aastal otsustas Pärnu rajada Koidulale ausamba ja pargi; 1928. aastal valis linn asukohaks vana kindlusevallikraavi otsa ning pronksist ja graniidist kuju avati 1929. aasta juunis skulptori enda juuresolekul; päevaks annavad allikad 6. või 9. juuni. See jäi Adamsoni viimaseks tööks; ta suri samal aastal.allikas
09AjajoonTimeline
09 · Vändra – Kroonlinn · 1843 – 1886 · 307 km
Nelikümmendkaksaastat,ridareajärel.
Number, aeg, koht, sündmus. Kuupäevad on uue kalendri järgi, kus allikas seda ütleb. Vali, mida vaadata, ja keri; joon servas kasvab sinuga kaasa ja läheb Kroonlinna aastatel halliks.
Kui Lydia on kuueaastane, kolib pere Pärnusse, kus isa saab koolmeistriks. Järgmised kolmteist aastat elab ta Ülejõe koolimajas, kus praegu asub Koidula muuseum.
1854. aasta augustist 1861. aasta detsembrini õpib Lydia saksakeelses Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. 1862. aasta sügisel sooritab ta Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami, kuid koduõpetajana ei tööta ta kunagi.
1857. aastal hakkab isa Pärnus toimetama nädalalehte Perno Postimees, mille ilmumist peetakse eesti ärkamisaja alguseks. Lydia kasvab üles kodus, kus tehakse ajalehte.
Isa võtab tütre appi lehele lugemisvara tõlkima ja mugandama. Lydia esimene trükis ilmunud lugu on jutt „Kiwwi-rist“, mis ilmub Perno Postimehes 1861. aastal, kui ta on seitsmeteistkümneaastane.
1862. aasta sügisel sooritab ta Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. See on kõrgeim haridus, mis on tollal naisele kättesaadav. Koduõpetajana ta tööle ei asu; töö ootab teda kodus, isa toimetuslaua taga.
Koidula esimene raamat, mugandatud jutt „Ojamölder ja temma minnia“, saab trükiloa 1863. aasta novembri viimasel päeval. Alapealkiri kõlab: „Üks jut Eestirahva rõmuks ja õppetuseks, mis Lydia Jannsen üllespannud“.
1863. aasta detsembris kolivad Jannsenid Tartusse, kus 1864. aasta jaanuarist hakkab ilmuma Eesti Postimees. Kümme aastat, kuni abiellumiseni, on Koidula lehe tegelik toimetaja: ta tõlgib, kirjutab, toimetab jutuosa „Jututuba“ ja tegeleb tellimustega.
1865. aasta juulis ilmub Eesti Postimehes luuletus „Kodu“, mida tuntakse algusrea „Meil aiaäärne tänavas“ järgi. See on Koidula tõlge Klaus Grothi alamsaksakeelsest luuletusest, mis pärineb kogust „Quickborn“, ja luuletusest saab rahvalaul.
Kuressaares ilmub anonüümselt Lydia Jannseni esimene luulekogu „Waino-Lilled“, trükitud Christian Assafrey kulul ja tema trükikojas: õhuke raamat, milles on 32 saksa luulest mõjutatud luuletust.
Tartus ilmub anonüümselt teine luulekogu „Emmajöe Öpik“, trükitud Heinrich Laakmanni kulul. Selles on „Ema süda“, „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“; raamatu pealkirjast saab luuletaja enda hüüdnimi, Emajõe ööbik.
Tartus vanemate kodus elav Koidula alustab kirjavahetust Võru linnaarsti Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. See kestab säilinud kirjade järgi viis aastat ja kaheksa kuud (Kirjandusmuuseumi ajatelg loeb kuus aastat, 2023. aasta väljaande kirjastaja seitse); säilinud on 94 kirja, esimene Koidulalt 1867. aastal, viimane Kreutzwaldilt 1873. aastal.
Carl Robert Jakobson annab Lydia Jannsenile kirjanikunime Koidula, mis tuleb sõnast koit. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat“, mis saab trükiloa 1867. aasta oktoobris, toob kaksteist Koidula luuletust; seal ilmub esimest korda trükis täisnimi Lydia Koidula.
1868. aasta suvel, uurijate arvates juulis, sõidab Koidula Võrru, et Kreutzwaldiga esimest korda silmast silma kohtuda. Pärast seda süveneb nende sõprus veelgi.
Tartus peetakse 30. juunist 2. juulini 1869 (vana kalendri järgi 18.–20. juunil) esimene üldlaulupidu. Peo peakorraldaja ja dirigent on Jannsen, kes valmistab selle ette koos tütre ja Vanemuise Seltsiga; 878 esinejat tuleb kuulama hinnanguliselt 15 000 inimest.
Peo kavas on kaks eesti laulu, mõlemad Aleksander Kunileidi viisid Koidula sõnadele: „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“, mis kuuluvad laulupidude repertuaari tänini. Koidula aitab ka noote ette valmistada ja raha koguda, mis on tolle aja naise kohta haruldane.
1870. aasta märtsis algab Koidula kirjavahetus Antti Almbergiga, Soome ajalehe Uusi Suometar noore toimetajaga. See jõuab Koidula vihjelise armastusavalduseni, mille peale Almberg tagasi tõmbub.
Jaanipäeval, 24. juunil 1870, mängib Vanemuise Selts oma majas Jaama tänaval Koidula komöödiat „Saaremaa onupoeg“, mis on kirjutatud Theodor Körneri näidendi „Der Vetter aus Bremen“ eeskujul ja mille autor ise lavastab. Seda päeva peetakse eesti teatri sünnipäevaks; huvi on nii suur, et etendust korratakse järgmisel päeval.
1871. aasta juunis ja juulis teevad Jannsen, Lydia ja vend Harry pika Soome reisi. Helsingis võtavad neid vastu Antti Almberg ja Thiodolf Rein; edasi viib tee Hämeenlinna ja Tampere kaudu Yrjö-Koskineni Leppälahti mõisa. Tartusse jõutakse tagasi 8. juulil.
Koidula algupärane komöödia „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ jõuab Vanemuise Seltsis esimest korda lavale 2. ja 3. juunil 1871, aasta enne seda, kui see 1872. aastal trükis ilmub.
Lydia Jannsen abiellub 19. veebruaril 1873 läti päritolu arsti Eduard Michelsoniga, kes on õppinud arstiteadust Tartu Ülikoolis. Michelson teenib sõjaväearstina Kroonlinnas, kus Koidula veedab kogu ülejäänud elu.
1876. aasta sügisel saab Eduard Michelson kaheaastase õppestipendiumi Saksamaale ja Austriasse. Oktoobri algul sõidab pere koos poja Hansuga Breslausse; neljakuune Hedvig jääb Tartusse vanavanemate hoolde. Kaks aastat elatakse Breslaus, Strasbourgis ja Viinis.
Kroonlinnas möödub kolmteist aastat, suved veedab ta Eestis; koduigatsusest ei saa ta väidetavalt kunagi lahti. Ta sureb Kroonlinnas rinnavähki 11. augustil 1886 (vana kalendri järgi 30. juulil) ja maetakse sinna.
Helsingis ilmub kirjastuselt Otava Aino Kallase soomekeelne Koidula elulugu „Tähdenlento: virolaisen runoilijattaren Koidulan elämä“. Eestikeelne „Tähelend“ järgneb 1918. aastal ning teine, täiendatud trükk ilmub 1935. aastal.
Pärnus avatakse 1929. aasta juunis Amandus Adamsoni pronksist ja graniidist Koidula ausammas koos seda ümbritseva pargiga; skulptor ise on avamisel kohal. See jääb tema viimaseks tööks.
Gustav Ernesaks kirjutab 4. märtsil 1944 Moskvas Eesti esinduses Koidula luuletusele „Mu isamaa on minu arm“ uue viisi; klaver, millel viis sündis, on praegu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Laulust saab laulupidude mitteametlik hümn.
Pärnus Ülejõe endises koolimajas (Johann Voldemar Jannseni tänav 37), kus Jannsenid elasid aastatel 1850–1863 ja kus asus Perno Postimehe toimetus, avatakse Koidula muuseum. Praegu on see Pärnu Muuseumi filiaal.
Koidula põrm tuuakse Kroonlinnast Tallinna ja maetakse tema 60. surma-aastapäeval, 11. augustil 1946, Metsakalmistule. Ümber maetakse ainult luuletaja ise; abikaasa ja poeg jäävad perekonna hauaplatsile Kroonlinna.
Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ kõlab laulupeol esimest korda 28. ja 29. juunil 1947 Tallinnas XII üldlaulupeol, kus seda laulavad segakoorid Tuudur Vettiku juhatusel. Järgmisel, 1950. aasta peol seda enam ei lubata: laulu on hakatud mõistma rahva protestina nõukogude võimu vastu.
1950., 1955. ja 1960. aasta laulupeo kavast on laul väljas, kuid 1960. aasta peo lõpus hakkab ühendkoor seda omal algatusel laulma ja Ernesaks ise juhatab viimast salmi. 1965. aastast lõpetab „Mu isamaa on minu arm“ iga üldlaulupeo.
Koidula portree on Eesti sajakroonise rahatähe esiküljel; kupüüri kujundas Vladimir Taiger 1992. aasta rahareformi ajal ja tagaküljel on Põhja-Eesti paekallas. Rahatäht püsib käibel kuni euro tulekuni 2011. aasta alguses.
Kirjastus Tänapäev annab välja Malle Salupere raamatu „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“: 568 lehekülge ja seni mahukaim Koidula-käsitlus. Autor on leidnud Eesti ja Vene arhiividest uut materjali ning kadunuks peetud teoseid ja käsikirju.
Sada viiskümmend aastat pärast esimest laulupidu peetakse 4.–7. juulil 2019 XXVII laulu- ja tantsupidu pealkirjaga „Minu arm“; nimi on võetud Koidula värsireast „Mu isamaa on minu arm“.
Koidula 180. sünniaastapäevaks toob Pärnu Muuseum välja oma lavastuse „Koidulahing“, mida mängitakse Koidula muuseumi vabaõhulaval üheksa korda, ja kutsub noori Koidulale kirju kirjutama. 10. novembriks on kohale jõudnud 78 käsitsi kirjutatud kirja Vändrast Narvani; valik neist loetakse ette Endla teatri laval.
Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus annab välja raamatu „Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Lydia Koidula kirjavahetus 1867–1873“, milles on kõik kirjavahetuse 94 säilinud kirja aastaist 1867–1873.
Ergo Kulla lavastatud ja Ott Kiluski stsenaariumiga mängufilm „Säärane mulk“ jõuab Eesti kinodesse 27. veebruaril 2026, esilinastused algavad 24. veebruaril. Koidulat mängib Maria Teresa Kalmet, armastajapaari Maiet ja Märti Amanda Rebeca Padar ja Leonhard Sass Taalmaa.
Mida temast on öeldud, mis kannab tema nime ja kus see kõik kirjas on. Igal real on oma allikas, ja kus allikad lahknevad, on see kirjas.
Eluajal avaldas ta üle 300 luuletuse, 86 proosapala, neli näidendit ja seitse artiklit. allikas
Mida temast on öeldud
„kas nõiduse ehk muu salaväe läbi nii suurt võimust saanud […] kassipoja viisil õlekõrrega“
„Seltskonnaelust tagasitõmbunud Võru linnaarst Kreutzwald on Koidula kirju nimetanud oma elu ainukesteks valgusepunktideks.“
„Agga kes on se Emmajöe öpik? Allandlik eesti linnoke, kelle järrele sa ei tohhi otsida; sest kus öpiko waikse laulometsa tungitakse, sealt temma laul ennam wälja ei kosta.“
„Nime Koidula Eesti rahwa elu koidu-ajast, mille ajal neiu end õigusega mõtles elama, wõttis kuulsa kirjamehe tütar enesele juba noore neiuna ja tegi ennast selle nime all Eesti kirjanduses kuulsaks ja lugupeetawaks.“
„Koduigatsus olevat Koidula tarbetuks ja tummaks muutnud – tegelikult kirjutas Koidula Kroonlinnas üle saja luuletuse, enamikus kunstiliselt küpsemad kui Tartu-perioodil loodu.“
„[…] on naine, kellest Eestis on vist läbi aegade kõige rohkem kirjutatud. A. H. Tammsaare kõrval on Koidula eesti tuntumaid kirjanikke.“
„Tema tütar Lydia Koidula kirjutas sõnad kahele eesti laulule, Sind surmani ja Mu isamaa on minu arm, mis on tänini laulupidude kavas. Ta aitas ka noote ette valmistada ja raha koguda – tolle aja naise kohta üsna ebatavaline roll.“
„Kohtumine eestikeelse teatri grand old lady Lydia Koidulaga“
Tunnustus ja mälestus
1929Mälestussammas PärnusAmandus Adamsoni loodud mälestussammas avati Pärnus 1929. aasta juunis; päevaks annavad allikad 6. või 9. juuni.allikad lahknevadKoidula park, Pärnuallikas
1945Koidula muuseumKoidula muuseum avati endises Pärnu Ülejõe koolimajas aadressil Jannseni 37, kus ta elas aastail 1850–1863.Pärnu Muuseumallikas
1946Ümbermatmine MetsakalmistulePõrm toodi Kroonlinnast Tallinna ja maeti 11. augustil 1946 Metsakalmistule, kuuskümmend aastat pärast tema surma.Tallinna Metsakalmistuallikas
1958Mälestuskivi VändrasMälestuskivi tema portreega sünnikohas Vändras, skulptor Juhan Raudsepp.Vändraallikas
1992100-kroonine rahatähtPortree 100-kroonisel rahatähel, mille kujundas rahareformi jaoks Vladimir Taiger; käibel kuni euro tulekuni 2011.Eesti Pankallikas
1993PostmarkMälestuspostmark anti välja 14. detsembril 1993, 150 aastat pärast Koidula sündi.Eesti Postallikas
2018Koidula 175Koidula 175. sünniaastapäeva tähistati 8. detsembril 2018 koos tema nime kandva kooli 285. aastapäevaga; õhtul peeti pidu Endla teatris.Pärnu Koidula Gümnaasiumallikas
2019Laulu- ja tantsupidu „Minu arm“XXVII laulu- ja tantsupidu peeti 4.–7. juulil, 150 aastat pärast esimest laulupidu, pealkirja all „Minu arm“, mis on võetud tema luulereast „Mu isamaa on minu arm“.Laulu- ja tantsupidu, Tallinnallikas
2023Koidula aastaKoidula aasta 180. sünniaastapäeva puhul: omaloomingulist lavastust „Koidulahing“ mängiti muuseumi vabaõhulaval üheksa korda ja noored üle Eesti saatsid luuletajale 78 käsitsi kirjutatud kirja.Pärnu Muuseum ja Koidula muuseumallikas
2023Koidula luulekonkurssKoidula luulekonkurss, mille auhinnafondi toetavad Pärnu linn, Kultuurkapital ja mitu teatrit; 2023. aasta konkurss langes tema 180. juubeliaastasse.Koidula muuseum ja Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingallikas
Tema nime kannavad
Koidula küla ja piirijaam SetomaalKüla Setomaa vallas Vene piiri ääres, kus asuvad Koidula piiripunkt ja raudtee-piirijaam; 2011. aasta keskpaigaks, pärast jaama uuendamist, ühendati siin Valga–Koidula ja Tartu–Koidula raudteelõigud. Kas küla on saanud nime luuletaja järgi, allikad ei ütle.allikas
Pärnu Koidula GümnaasiumTema nime kandev Pärnu kool, mis tähistas 2018. aasta detsembris oma 285. aastapäeva koos Koidula 175. sünniaastapäevaga.allikas
Lydia Koidula tänavad Tallinnas, Tartus ja RakveresKolmes linnas on temanimeline tänav, igaühel Vikipeedias oma artikkel.allikas
Koidula tänav VõrusKreutzwaldi kodulinnas, kus kaks kirjasõpra 1868. aastal kohtusid, kannab kirjandusliku jalutuskäigu üks peatus nime „Kreutzwaldi ja Koidula tänav“.allikas
Mootorpurjekas „Lydia Koidula“Vikipeedia Koidula-kategoorias leidub artikkel isegi temanimelisest mootorpurjekast.allikas
Koidula August Weizenbergi kujutuses, 1893foto: Vera de Kok, Wikimedia Commons,CC BY-SA 4.0, pisipilt kärbitud ja toonitud
Temast kirjutatud, lavastatud, filmitud
1910–1911Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus I–IIKarl Leetberg. Kirjade esimene trükiväljaanne, kaks köidet, toimetaja ja tõlkija Karl Leetberg, Tartu 1910–1911. Rahvusraamatukogu digiarhiivis DIGAR on skaneerituna teine, Mart Lepiku toimetatud väljaanne aastast 1962.allikas
1915Tähdenlento: virolaisen runoilijattaren Koidulan elämäAino Kallas. Kallase soomekeelne Koidula elulugu, mille andis Helsingis välja Otava; eestikeelne tõlge „Tähelend“ ilmus 1918 ja täiendatud teine trükk 1935. Esmatrükk aastast 1915 on digiteeritud Soome Rahvusraamatukogus. Pealkiri tähendab tähelendu; Eesti kirjanike leksikon EWOD nimetab Kallast just selle raamatu kaudu Koidula kuvandi ja müüdi keskseks loojaks nii Eestis kui ka Soomes.Soome RahvusraamatukoguEWOD: Aino Kallas
1925Koidula ja Almbergi kirjavahetusLydia Koidula, Antti Almberg. Koidula kirjavahetus Antti Almbergiga (Jalava), Soome ajalehe Uusi Suometar noore toimetajaga; see algas 1870. aasta märtsis ja lõppes Koidula vihjelise armastusavaldusega, millest Almberg taganes.allikas
1944Mu isamaa on minu armGustav Ernesaks. Ernesaksa viis tema luuletusele, kirjutatud Moskvas 4. märtsil 1944; laulupeol kõlas see esimest korda 1947, aastail 1950–1960 hoiti see kavast eemal ning 1965. aastast on see iga üldlaulupeo lõpulaul.allikas
1982Eesti muld ja Eesti südaRein Rannap, Ruja. Rannapi rokiviis tema luuletusele; Ruja salvestas laulu 1982. aastal ja nüüd lauldakse seda ka laulupidudel.allikas
1993Lydia Koidula kirjadKatrin Saukas, ERR. Raadiosaade, milles näitleja Katrin Saukas loeb Koidula kirju Kreutzwaldile ja oma õele Eugeniele; salvestatud 1993. aasta oktoobris ja detsembris, säilib ERRi arhiivis.allikas
2017Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskelMalle Salupere. 568 lehekülge kirjastuselt Tänapäev, seni põhjalikem Koidula-käsitlus; Salupere leidis Eesti ja Vene arhiividest uut materjali, sealhulgas kadunuks peetud teoseid ja käsikirju, ning pöörab palju tähelepanu luuletaja argielule.allikas
2023Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Lydia Koidula kirjavahetus 1867–1873Mart Lepik, Kanni Labi. Kogu kirjavahetus, kõik 94 säilinud kirja aastaist 1867–1873, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuselt; koostanud Mart Lepik ja Kanni Labi, saatesõna Sirje Olesk.allikas
2023KoidulahingPärnu Muuseum. Pärnu Muuseumi omaloominguline lavastus Koidula 180. sünniaastapäevaks; seda mängiti Pärnus Koidula muuseumi vabaõhulaval üheksa korda.allikas
2026Säärane mulkErgo Kuld, Ott Kilusk. Komöödiafilm tema näidendi ainetel; lavastaja Ergo Kuld, stsenarist Ott Kilusk, Koidula osas Maria Teresa Kalmet. Eesti kinodes 27. veebruarist 2026.allikas
Vaata ja kuula
„Mu isamaa on minu arm“ XXVII laulupeol „Minu arm“, Tallinn 2019
YouTube · Laulu- ja tantsupiduviis Gustav Ernesaks, dirigent Olev Oja; ERRi arhiiv
„Sind surmani“ Alo Mattiiseni viisil 2014. aasta laulupeol
YouTube · Eesti Rahvusringhäälinglisasõnad Jüri Leesment, kooriseade René Eespere, dirigent Aarne Saluveer
„Mu isamaa on minu arm“ Aleksander Kunileidi 1869. aasta viisil Eesti Rahvusmeeskoori esituses, Tudulinna 2023
YouTube · Jaak Vackermannsalvestatud kontserdil „Tudulinna tuled“ 13. augustil 2023; kanal on üleslaadija enda, mitte koori oma
Eelvaatepildid tulevad YouTube’i pildiserverist (i.ytimg.com) siis, kui lehel siiani jõuad; video ise laaditakse YouTube’ist (youtube-nocookie.com) alles siis, kui vajutad esitusnuppu.
Mida see lehekülg ei tea
Alljärgnev ei ole tagasihoidlikkus, vaid nimekiri: iga rida on koht, kus allikad lahknevad või vaikivad, ja mida siin lehel seepärast ei väideta.
Mis päeval avati Pärnus Koidula mälestussammas. Mälestiste registri ja monumendi artikli järgi 6. juuni 1929, eluloo järgi 9. juuni; leht trükib mõlemad. Vikipeedia: mälestussammas · Vikipeedia: Lydia Koidula
Mitu puhkpilliorkestrit 1869. aasta laulupeol mängis. Laulupeo sihtasutus loeb viis, Vikipeedia neli; 56 pillimehes on mõlemad ühel meelel. Laulupeo sihtasutus · Vikipeedia: I üldlaulupidu
Kelle viis on „Ema süda“, mida lauldakse. laulud.ee järgi Robert Theodor Hanseni viis aastast 1882, Õpetajate Lehe järgi see, mille Koidula õde Eugenie Jannsen Karl August Hermannile ette laulis ja mille Hermann kirja pani; leht näitab mõlemat. laulud.ee: Ema süda · Õpetajate Leht
Kas 24. juuni 1870, esimese näidendi päev, ja 19. veebruar 1873, pulmapäev, on vana või uue kalendri järgi. Allikad seda ei ütle; leht trükib kummagi kuupäeva nii, nagu allikas selle annab, ning loeb näidendite vahelised päevad ja Kroonlinna 4 921 päeva ühes stiilis. Vikipeedia: Saaremaa onupoeg · Vikipeedia: Eduard Michelson
Kas „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“ viisid põhinevad soome viisil. Nii ütleb üks Vikipeedia artikkel; noote, mille järgi seda kontrollida, leht ei ole näinud, ja Jakobsoni „Wanemuine Kandle Healed“ digikoopiat ta ei leidnud. Vikipeedia: Sind surmani
Mitu luuletust on „Emajõe ööbikus“. Ükski allikas, mille leht on leidnud, arvu ei anna, seepärast on nimefiguuri kast tühi; „Vainulillede“ 32 luuletust on ühe artikli arv. Vikipeedia: Emajõe ööbik · Vikipeedia: Vainulilled
Sada Kroonlinna luuletust. Arv on Elo Lindsalu doktoritööst; ühtegi neist sellel lehel ei ole, seepärast Kroonlinna figuur neid ei loe. Elo Lindsalu artikkel
Mis oli 1866. aasta varjunimelises kirjas Kreutzwaldile ja mida kirjutas ta Jakob Hurdale. Kirjandusmuuseumi ajatelje järgi on need kirjad kadunud; säilinud kirjavahetus algab 7. novembrist 1867. Kirjandusmuuseum: ajatelg
Kus täpselt oli haud Kroonlinnas. Postimehe järgi kadus see laastavatel aastatel; 1946. aastal leiti perekonna matmispaik üles ja luuletaja põrm toodi Tallinna, haua asukohta leht ei nimeta. Postimees
Mis aastast on „Mu isamaa on minu arm“ iga üldlaulupeo lõpulaul. Eesti allikad ütlevad 1965, ingliskeelne Vikipeedia 1947; leht ei vali, ja nimekirja pidudest, mida laul on lõpetanud, siin ei ole. Postimees · Ingliskeelne Vikipeedia: Mu isamaa on minu arm
Laste sünniaastad, 1874, 1876 ja 1878. Need on ajajoonel eluloo artikli järgi ja neid ei ole teise allikaga üle kontrollitud; Kroonlinna figuuril seisab 1874 aasta esimesel päeval. Vikipeedia: Lydia Koidula
Kui kaua kirjavahetus Kreutzwaldiga kestis. Kirjandusmuuseumi ajatelg ütleb „6 aastat kestnud“, 2023. aasta väljaande kirjastaja „seitse aastat kestnud“; esimesest säilinud kirjast viimaseni on viis aastat ja kaheksa kuud, 2 074 päeva, ja leht trükib selle vahe muuseumi kuue ja kirjastaja seitsme kõrvale. Kirjandusmuuseum: ajatelg · Kirjastaja: 2023. aasta väljaanne
Kuidas luuletuste silpe ja värsijalga siin loetakse. Kooli reegli järgi: silbid tähtede järgi, rõhk iga sõna esimesel silbil, värsijalg selle järgi, kus algavad pikemad sõnad, ühesilbilisi sõnu ei arvestata; see on loendus, mitte värsiteadlase skandeering.
6 luuletust 7-st on katkendid; tervikuna on siin 1. luuletused
2 kirja 5-st on dateerimata; kirjade figuur paneb need joone kõrvale. kirjad
7 laulul 7-st ei ole siin viisi, mida mängida; ükski viis sellel lehel ei kõla. laulud
1 näidendil 4-st ei ole meie allikates esietendust. teater
1 ütlus kannab märget „omistatud“: sõnastus on ajalehe oma, mitte kirjast võetud. sõnad
2 kohta, Vanemuise Seltsi maja, Jaama 14, Tartu ja Ressource’i aed, Tartu, seisavad kaardil linna koordinaadil, sest oma koordinaati ei anna neile ükski allikas. kaart
3 kirjet sellel lehel on märgitud „allikad lahknevad“: mälestussamba päev, puhkpilliorkestrite arv ja „Ema süda“ viis. pärand
Mida siin ei väideta: et päike avalehel on see, mida tema sünnipäeval nähti — see on arvutus: koht, kus päike seisis Vändra kohal 24. XII 1843 keskpäeval, mitte teade selle päeva taevast; et 4 921 päeva Kroonlinnas oli õnnetu aeg — see on päevade arv kahe kuupäeva vahel, mitte hinnang; et jamb ja trohheus on kirjandusteaduse otsus — need on selle lehe silbiloenduse tulemused, mille reegel seisab ülal nimekirjas; ja et Kunileidi viis kõlab siin nii, nagu see 1869. aastal kõlas — ühtegi viisi siin ei mängi, sest noote ei ole leitud.