Lydia Koidula

Lydia Emilie Florentine Jannsen sündis Vändras 24. detsembril 1843, vana kalendri järgi 12. detsembril. Ta oli Johann Voldemar Jannseni ja Juliana Emilie Kochi esimene laps. Sünnimaja, endine pastoraat, seisab Vändra–Viljandi maantee lähedal. 1958. aastast seisab Vändras ka mälestuskivi, mille portree on teinud Juhan Raudsepp. Hiljem toimetas isa Perno Postimeest ja andis välja Eesti Postimeest, oli Vanemuise Seltsi asutajaid ning kirjutas laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. 1843. aastal oli see kõik alles ees. Lydia järel sündis peresse veel viis last: õde Eugenie ning vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen.

1850. aastal, kui Lydia oli kuueaastane, kolis pere Pärnusse. Isa sai Ülejõe kooli koolmeistriks ja samal aastal valminud koolimaja jäi Jannsenite koduks kolmeteistkümneks aastaks. Praegu on maja aadress Johann Voldemar Jannseni tänav 37 ja seal töötab 1945. aastast Koidula muuseum. Seinal on mälestustahvel: siin elas aastatel 1850–1863 J. W. Jannsen ja siin kasvas üles tema tütar Lydia. Pärnus sündis 1851. aasta septembris ka vend Harry, hilisem ajakirjanik ja üks eesti rahvusliku teatri rajajaid.

Alghariduse sai Lydia isalt kodus. 1854. aasta augustist 1861. aasta detsembrini käis ta Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. Kool oli saksakeelne: saksa keel oli 19. sajandi Eestis kooli ja haritlaskonna keel. Sellest keelest tõlkis ta hiljem palju, proosat, luulet ja näidendeid. 1862. aasta sügisel sooritas ta Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. See oli kõrgeim haridus, mis oli tollal naisele kättesaadav. Koduõpetajana ta tööle ei asunud. Töö ootas teda kodus, isa toimetuslaua taga.

1857. aastal hakkas isa toimetama nädalalehte „Perno Postimees ehk Näddalileht“, esimest eestikeelset perioodilist väljaannet. Selle ilmumist peetakse ärkamisaja alguseks. Lehte tehti sealsamas Ülejõe koolimajas, kus pere elas. Isa võttis tütre appi lugemisvara tõlkima ja mugandama. Lydia esimene trükki jõudnud lugu oli 1861. aastal ilmunud jutt „Kiwwi-rist“; ta oli siis seitsmeteistkümneaastane. Ta tõlkis ja mugandas lehele saksa keelest jutte ning töötas isa kõrval lehe juures, esmalt Pärnus, hiljem Tartus. Nii sai temast sisuliselt esimene eesti naisajakirjanik.

Isa algatusel ilmus 1863. aastal tema esimene raamat, tõlgitud ja mugandatud jutt „Ojamölder ja temma minnia“. Trükiloa sai see novembri viimasel päeval. Alapealkiri ütleb, kes loo kirja pani: „Üks jut Eestirahva rõmuks ja õppetuseks, mis Lydia Jannsen üllespannud“. „Ojamöldrit“ tõlgiti hiljem soome ja saksa keelde. Hilisemad jutud, 1865. aastal „Peru oma viimane Inka“ ja 1870. aastal „Juudit“, ilmusid seevastu isa nime all. 1863. aasta detsembris kolis pere Tartusse. Seal hakkas 1864. aasta jaanuarist ilmuma Eesti Postimees ja Lydiast sai kümneks aastaks selle tegelik toimetaja. Aga see on juba järgmine peatükk.

Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing: Lydia Koidula · Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing: Koidula paigad (Vändra) · Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing: Lydia Koidula ajatelg · EWOD, Eesti kirjanike leksikon: Koidula · Vikipeedia: Lydia Koidula · Kreutzwaldi sajand (Eesti Kirjandusmuuseum): Lydia Koidula · Vikipeedia: Koidula Muuseum · Pärnu Muuseum: Koidula Museum · Eesti teatri biograafiline leksikon: Lydia Koidula · Eesti teatri biograafiline leksikon: Harry Jannsen · Wikipedia: Johann Voldemar Jannsen

1863. aasta detsembris kolis Jannsenite pere Pärnust Tartusse. 1864. aasta jaanuarist hakkas seal ilmuma Eesti Postimees. Lydia oli isa parem käsi: ta tõlkis jutte, kirjutas ise, pani kokku lehe jutuosa „Eesti Postimehe jututuba“ ja tegeles tellimustega. Kümme aastat, kuni abiellumiseni 1873. aastal, oli ta lehe tegelik toimetaja. Jutu- ja kalendrilisade jaoks materjali valimine jäi üha enam tema kanda ja just neis lisades ilmuski enamik tema proosast. Tema esimene raamat, mugandatud jutt „Ojamölder ja temma minnia“, sai trükiloa 1863. aasta novembri viimasel päeval; alapealkirja järgi on loo „üllespannud“ Lydia Jannsen. Järgmine raamat, „Peru oma viimane Inka“ (1865), ilmus juba isa nime all.

1865. aastal oli Jannsen Tartus Vanemuise Seltsi asutajate seas; selle meestelauluseltsi viiendat aastapäeva tähistati 24. juunil 1870. Sellesama 1865. aasta juulis trükkis Eesti Postimees luuletuse „Kodu“, mida rahvas tunneb algusrea „Meil aiaäärne tänavas“ järgi. See on Koidula tõlge Klaus Grothi alamsaksa luuletusest, mitte tema enda algupärand, kuid sellest sai rahvalaul. Kultuurimälestiste registris on mälestisena nr 4376 kirjas maja, kus Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen aastail 1865–1868 elasid. Tiigi tänaval, kus Jannsenite kodu kunagi seisis, kasvab tamm, mida seostatakse Koidulaga; kohapealne infotahvel selgitab, miks.

1866. aasta märtsis ilmus Kuressaares autori nimeta õhuke luulekogu „Vainulilled“, tollases kirjaviisis „Waino-Lilled“: 32 saksa luulest mõjutatud luuletust, trükitud Christian Assafrey kulul. Aasta hiljem, 1867, ilmus Tartus Heinrich Laakmanni kulul „Emajõe ööbik“ („Emmajöe Öpik“), samuti autori nimeta. Selles kogus on „Ema süda“, „Sind surmani!“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Karl August Hermann kirjutas oma „Eesti kirjanduse ajaloos“, et peaaegu kõik Koidula luuletused on algupärased, mitte tõlked ega ümbertöötlused, ja et just „Emajõe ööbiku“ luuletused on saanud rahva seas kõige tuntumaks.

Kogu ilmus autori nimeta ja Carl Robert Jakobson arutles avalikult, kes see „Emajõe ööbik“ küll olla võiks. Ta pani parajasti kokku „Kooli Lugemise raamatut“ ja tahtis sinna ka sellest kogust luuletusi. Nimetule autorile andis ta nime Koidula: see tähendas koiduaega. Lugemik sai trükiloa 1867. aasta oktoobris; selles oli kaksteist tema luuletust ja seal seisis esimest korda trükitult täisnimi Lydia Koidula. Koidula ise pidas nime ilusaks, luuleliseks, müstiliseks ja kõrgelennuliseks. Hüüdnimede loendis on ta tänini kirjas kui „Koidulaulik ehk Emajõe ööbik“. Jakobson jäi Koidula ainsaks eesti kirjasõbraks, kes oli temaga umbes ühevanune.

Isa oli ärkamisaja varasemaid tegelasi, kes edendas liikumist oma lehe ja kahe laulupeoga; tütrest sai eesti rahvusluuletaja, keda loetakse ärkamisaja kesksete kujude hulka. 1867. aastal kirjutas Lydia ise esimesena Friedrich Reinhold Kreutzwaldile ja küsis algaja luuletajana „Kalevipoja“ autorilt nõu. Kirjavahetuse 2023. aasta väljaande kirjastaja sõnul nimetas Kreutzwald tema kirju oma elu ainsateks valguspunktideks ja talle meeldis, kui vaimukalt Koidula Tartu elu kirjeldas. Jakob Hurdaga sidus Koidulat sügav sõprus, ei midagi enamat; tema kirjad Hurdale ei ole arhiividesse jõudnud. Algul toetasid Kreutzwald, Koidula, Jannsen, Jakobson ja Hurt üksteist; teravad vastuolud Hurda ja Jakobsoni vahel tekkisid 1870. aastate lõpul.

Soome sõbrad tulid ise Tartusse. Ajalooprofessor Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen külastas Jannseneid 1867. aastal ja jäi Koidula kirjasõbraks. 1870. aasta märtsis algas kirjavahetus Antti Almbergiga, ajalehe Uusi Suometar noore toimetajaga. 1871. aasta juunis ja juulis sõitsid isa, Lydia ja vend Harry Soome. Helsingis võtsid neid vastu Almberg ja Thiodolf Rein; pärast pidulikku lõunat Helsingi lähedal 27. juunil käisid nad Hämeenlinnas, Tamperes ja Hyvikkäläs, Hakoiste mõisas ja Yrjö-Koskineni Leppälahti mõisas ning jõudsid 8. juulil Tartusse tagasi. Kirjavahetus Almbergiga päädis Koidula vihjelise armastusavaldusega, millest Almberg taganes; need kirjad ilmusid raamatuna 1925. aastal.

Kreutzwaldi sajand (Eesti Kirjandusmuuseum): Lydia Koidula · EWOD, Eesti kirjanike leksikon: Lydia Koidula · Vikipeedia: Emajõe ööbik · Vikipeedia: Vainulilled · Vikipeedia: Lydia Koidula · Keel ja Kirjandus: Koidula kirjad · Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus: kirjavahetuse 2023. aasta väljaande tutvustus · Keel ja Kirjandus: Koidula nimest ja „Emajõe ööbikust“ · Wikipedia: Johann Voldemar Jannsen · Kultuurimälestiste register: mälestis nr 4376 · Vikitekstid: K. A. Hermann, „Eesti kirjanduse ajalugu“, Lydia Koidula

19. veebruaril 1873 abiellus Lydia Jannsen Eduard Michelsoniga, läti päritolu arstiga, kes oli õppinud Tartu ülikoolis arstiteadust. Abielludes sai temast Lydia Michelson ja seljataha jäi kümme aastat tööd Eesti Postimehe tegeliku toimetajana. Michelsonid asusid elama Kroonlinna, Peterburi lähedal Kotlini saarel asuvasse merekindluslinna, kus mees töötas sõjaväearstina. Seal elas Koidula kolmteist aastat. Suved veetis ta Eestis, aga koduigatsusest ei olevat ta kunagi vabanenud. Kroonlinnas kaugenes ta oma sõpruskonnast ja rahvuslikust liikumisest.

Esimene laps, Hans Voldemar, sündis 1874. aastal Tartus. 1876. aastal sündis tütar Hedvig, keda hüüti Heddaks. Sama aasta sügisel sai Eduard Michelson kaheaastase õppestipendiumi Saksamaale ja Austriasse. Oktoobri algul sõitsid Michelsonid koos Hansuga Breslausse; neljakuune Hedvig jäi Tartusse vanavanemate hoolde. Pere elas Breslaus, Strasbourgis ja Viinis, kus 23. jaanuaril 1878 sündis tütar Anna Emilie. Kui Koidula lastega Tartusse tagasi jõudis, haigestus Hans suvel nakkushaigusse ja suri nelja-aastasena.

Kroonlinna-aastate kohta on öeldud, et koduigatsus tegi Koidula tarbetuks ja tummaks. Elo Lindsalu toob oma doktoritööl põhinevas artiklis vastukaaluks arvud: Kroonlinnas kirjutas Koidula üle saja luuletuse ja need on enamasti kunstiliselt küpsemad kui tema Tartu-aja looming. Sirbi artikkel „Koidula müüdi surm“ meenutab omakorda, et viimastel aastatel oli ta Kroonlinnas üksildane ja õnnetu. 1880. aastal kirjutas ta Kroonlinnas komöödia „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“, oma viimase näidendi. Samal aastal lõppes ka isa aeg Eesti Postimehe väljaandjana; lehte oli ta välja andnud 1864. aastast. 1884. aasta veebruaris sündis poeg Max, kes suri mõne päeva pärast.

Koidula põdes rasket rinnavähki. Teda opereeriti kaks korda ja mõnede andmete järgi eemaldati tal vasak rind. Võitlus vähiga tegi ta opioididest sõltuvaks: süste oli vaja mitu korda päevas. 1886. aastal tegid mõlemad tütred Kroonlinna gümnaasiumi sisseastumiseksamid. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886, vana kalendri järgi 30. juulil, 42-aastasena. Hedvig oli kümne-, Anna kaheksa-aastane. Kakskümmend aastat varem oli ta luuletuses „Mu isamaa on minu arm“ kirjutanud: „su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa“. Ta maeti Kroonlinna saksa kalmistule.

Tütred käisid Kroonlinna gümnaasiumis neli klassi ning õppisid kooli kõrvalt prantsuse keelt ja klaverit; hiljem saatis isa nad Peterburi Feldmanni saksakeelsesse erapansioni. Eduard Michelson suri Kroonlinnas 1907. aastal. Isa hooldanud Hedvig jäi pärandi hoidjaks. Ta õppis põllumajanduskoolis, et aidata vene talupoegi, ja elas hiljem üksinda Leningradis; katse Eestisse tulla jäi katki ja ta suri Leningradis 1941. aastal. Anna õppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, veetis aastad 1934–1944 Eestis ning suri 1965. aastal Firenzes. Ema haud Kroonlinnas kadus laastavatel aastatel.

1946. aasta suvel otsustati tuua Koidula põrm Eestisse. Kroonlinnas leiti perekonna matmispaik üles ja 11. augustil 1946, luuletaja kuuekümnendal surma-aastapäeval, maeti ta tolleaegse nõukogude rituaali kohaselt ning ENSV valitsuse ja kultuuritegelaste osalusel Tallinna Metsakalmistule, teiste Eesti kultuuriinimeste kõrvale. Ümber maeti ainult luuletaja ise: kõrgemalt poolt tulnud korraldus puudutas üksnes Koidulat. Eduard Michelson ja poeg Max jäid Kroonlinna kalmistule. Tartu Maarja kalmistule, Jannsenite perekonna hauaplatsile isa kõrvale, teda ei viidud. Koidula haud Metsakalmistul on kaitsealune mälestis, kultuurimälestiste registris number 1111.

Vikipeedia: Lydia Koidula (sõnastust kohandatud, CC BY-SA 4.0) · Vikipeedia: Eduard Michelson · Tartu Postimees: Koidula haud kadus laastavates aastates · ERR arhiiv, Pealtnägija: Lydia Koidula traagiline eraelu · Postimees: Lydia Koidula tütar Anna Michelson · Elo Lindsalu doktoritöö naisekujudest kirjanduses (naised.net) · Sirp: Koidula müüdi surm · Eesti Entsüklopeedia: Koidula, Lydia · Wikipedia: Lydia Koidula (sõnastust kohandatud, CC BY-SA 4.0) · Wikipedia: Johann Voldemar Jannsen · Wikipedia: Mu isamaa on minu arm · Kultuurimälestiste register: Lydia Koidula haud, nr 1111 · Wikimedia Commons: Johann Voldemar Jannseni haud Tartu Maarja kalmistul