A. H. Tammsaare

„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausub mees ja näitab käega üle soo järgmise väljamäe poole. Nii algab see raamat — mitte kirjeldusega, vaid osutamisega. Kaks inimest sõidavad mäkke, päike on silmapiiri lähedal, ja mees ütleb naisele, kus nad nüüd elama hakkavad.

Koht on olemas. See on Tammsaare-Põhja talu Vetepere külas Albu vallas Järvamaal, ja seal ta praegugi on: majas, mille kirjaniku vend ehitas, on alates 1958. aastast muuseum. Nime Vargamäe aga ei ole üheski kirikuraamatus, üheski mõisakirjas ega üheski kaardil enne seda vankrit.

Väljamõeldud nimi on päris aadressi nii ära võitnud, et muuseum ise ütleb Vargamäe, teeviidad ütlevad Vargamäe, ja ka selle lehe peatükkide pealkirjad ütlevad Vargamäe. Postimees pidi 2019. aastal tegema faktikontrolli pealkirjaga „See on päriselt olnud, see Vargamäe!“ — mitte selleks, et kontrollida romaani, vaid selleks, et kontrollida maastikku.

Sellest tuleb selle lehe reegel. Iga kord, kui siin midagi öeldakse, on öeldud ka see, kumba parasjagu peetakse: väljamõeldut või päris aadressi, tegelast või inimest, romaani või elu. Kui kaks allikat lähevad lahku, seisavad mõlemad kõrvuti; leht ei arvuta neist keskmist.

Ja et see ei jääks lubaduseks, algab kõik loendamisega. Romaani esimene peatükk on 79 lõiku ja 2 125 sõna, millest 876 seisab kõnelõikudes — ja need arvud ei ole siia kirjutatud, vaid loetud kokku samast tekstist, mis on selle lehega kaasas: Vikitekstide peatükilehekülg redaktsioonis 22781, nii nagu selle skannileheküljed seisid 18. septembril 2026.

Ühte asja see leht aga ei tea: kus Vargamäe on. Wikidatas ei ole talule ega selle muuseumile ühtki kirjet koordinaadiga. Nende peatükkide tempel trükib seepärast Vetepere koordinaadi külatäpsuse märkega, ja ainus allikaga punkt Vargamäel on Järva monument, mis on kaardile joonistatud oma arvutatud kaugusele.

Vikitekstid: „Tõde ja õigus“ I/I (rev 22781) · Vargamäe muuseum: materjal ajaloost · Postimehe faktikontroll (Siiri Kvell, Kristi Kirss, Kaire Sinimaa, Vargamäe muuseum) · Muuseumikaart: sünnikoht

„Tõde ja õigus“ ilmus viies köites: 1926, 1929, 1931, 1932 ja 1933. Kokku on selles 190 peatükki rooma numbritega, 17 468 lõiku ja — selle lehe enda reegli järgi — 698 032 jooksvat sõna. Teine köide on suurim, 164 037 sõna; kolmas väikseim, 123 131.

Tekst, mis sellel lehel on, ei ole väljaanne, vaid Vikitekstide transkriptsioon, ja iga peatükk kannab siin oma redaktsiooninumbrit. See number kuulub Vikitekstide peatükileheküljele, mis laenab oma teksti skanni lehekülgedelt; täpselt fikseeritud on seega tekst nii, nagu ta 18. septembril 2026 tõmmati ja selle lehega kaasas on. Esimese köite skann on 1974. aasta Eesti Raamatu väljaanne, mitte 1926. aasta esmatrükk; teise, kolmanda ja neljanda köite skannid on Noor-Eesti 1929., 1931. ja 1932. aasta trükid; viienda köite skann on 1936. aasta Noor-Eesti trükk, mitte 1933. aasta esmatrükk. Kolmanda köite skannid Kirjandusmuuseumis on samuti 1931. aasta Tartu väljaandest. Allikas ja väljaanne on kirjas riiulikaardil.

Ühel raamatul on siin kolm sõnade arvu. See leht loeb 698 032; transkriptsiooni enda manifest loeb 698 040; uurimismaterjali statistikafail loeb 698 031. Vahe ei ole tekstis, vaid reeglis: kas paljas number on sõna, ja kas võõras täht katkestab sõna. Kaheksa sõna kolmesajast tuhandest ei muuda midagi peale ühe asja — nad tuletavad meelde, et arv raamatu kohta on arv meetodi kohta.

Kogu proosa on 4,82 megabaiti. Seda ei tõmmata siia tervikuna mitte kunagi iseenesest: riiul all ütleb ette, mis iga köide maksab, ja alles siis, kui sina vajutad, läheb midagi teele. Sama kehtib lugemiskella kohta — ta ei käi enne, kui sa ta käima paned, ja jääb seisma, kui sa ta seisma paned.

Ja siis on üks kuupäev, ilma milleta seda lehte ei oleks. Eesti autoriõigus kestab autori eluaja ja seitsekümmend aastat, mida hakatakse lugema surma-aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. 1940 pluss seitsekümmend pluss üks teeb 1. jaanuari 2011. Seitsekümmend täisaastat surmast — ja pärast seda tohib igaüks selle teksti alla laadida, kokku lugeda ja välja panna.

Vikitekstid: Autor:A. H. Tammsaare · Vikitekstid: I köite skanni register (Eesti Raamat, 1974) · Wikimedia Eesti autoriõigusest ja avalikust omandist · 1926. aasta esmatrükk antikvariaadis: 605 või 606 lehekülge

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,“ ütles isa. Nii seisab see I köite peatükis XXXIX, lõigus 214, redaktsioonis 23147. Viies köites, 698 032 jooksvas sõnas, seisab see lause kaks korda: üks kord öelduna ja üks kord tagasi tsiteerituna. Sõnaga „ka“ ei seisa ta mitte ühtegi korda, kuigi „ka“ üksi seisab romaanis 4 395 korda.

Enne seda on küsimus. Lõigus 213 küsib poeg, miks just nemad peavad oma elu sohu matma, kui mujal saab kergemalt leiba — ja lisab mõeldes: „Kui jüst oleks armastus, siis muidugi…“ Lause on vastus. Ja kohe pärast seda, lõigus 215, saab vastus omakorda vastuse: „…aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“

Kes seda ütleb ja kellele — seda ei suutnud uurimispool kindlaks teha, ja pooli enda ümberlükkamine hoiatas, et „Andres oma pojale Andresele“ lõhnab otsingumootori väljamõeldise järele, sest Andrese poeg on Indrek. Tekst vastab ka sellele. Lõik 216 nimetab ühes lauses vana Andrese ja noore Andrese, vankril Vargamäelt alla sõites, ja kolm köidet hiljem, IV/II lõigus 58, tsiteerib jutustaja lauset tagasi kui „Vargamäe Andrese sõnu, mis see ütles oma esimesele pojale, kui ta saatis teda kroonuteenistusse, omal surmamaik suus“.

Kolmas kord kõlab sama ehitus teises suus. III köite peatükis XXVI ütleb Tallinna lesk oma laenatud raha juurde: „Tema ütles ikka, et armastuseks on hirmu vaja. Pead kartma, siis tuleb armastus, need olid tema sõnad.“ Sama vorm, teine sõna töö kohal — ja seegi lubadus ei täitu.

Sõna „ka“ ei ole väike. Ilma selleta on lause selle kohta, mille nimel tööd tehakse; koos sellega on ta lubadus, et armastus tuleb tasuks lisaks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino on ERR-i vahendusel öelnud, et see lause kuulub nende hulka, mida eesti kultuuriloos on kõige rohkem valesti mõistetud — ja ERR-i ülevaade tema sõnadest trükib lause ise koos sõnaga „ka“. Nii seisab see leht ühe küsimuse ees, millele ta oskab vastata ainult loendades: see sõna ei ole raamatus.

Vikitekstid: I/XXXIX (rev 23147) · ERR: valesti tõlgendatud Tammsaare · Tsitaadikogu, variant sõnaga „ka“

Selles tekstis on 52 577 eri sõnavormi, ja neist 28 613 — enam kui pool, 54,4 protsenti — seisab täpselt ühe korra. See on tavaline suure proosateksti juures ja see on ka hoiatus: pool sõnavarast on selline, mille kohta üks esinemine ei ütle midagi.

Sellel lehel ei ole eesti morfoloogiat ja ta ei tee näo, et on. Ta loeb vorme, mitte lemmasid. See tähendab, et ta ei oska öelda, kui tihti Tammsaare kirjutas armastusest — ainult seda, kui tihti ta kirjutas armastus, armastust, armastuse ja ülejäänud, üks vorm korraga.

Just see otsus antaksegi sinu kätte. Kirjuta soo, ja leht näitab, mis ta leidis: soo, soos, sood, soode, soosillal — ja ka sootuks, sooja, soovi, mis ei ole soo ega puutu sohu. Sina märgid ära, millised vormid on üks sõna. See linnuke on täpselt see koht, kus eesti keel algab ja otsingukast lõpeb.

Mõned pered, mille raamat ise ette paneb: armasta- 35 vormi ja 797 kasutust; töö- 117 vormi ja 718 kasutust; kraav- 69 vormi ja 405 kasutust; jumal- 94 vormi ja 1 522 kasutust; soo- 221 vormi ja 1 015 kasutust, valed sõbrad sees ja näha.

Kui sõna kusagil ei ole, on seegi vastus ja see trükitakse vastusena välja: mitte kusagil 698 032 sõnas. Ja üks nimi tuleb siin öelda: Astrid Villup koostas 1978. aastal „Tõe ja õiguse“ I köite autori- ja tegelaskõne sagedussõnastiku. Selle instrumendi eelkäija on olemas, ta on paberil, ja mitte ükski siinne arv ei ole temaga võrreldud.

Maria Mandri, Methis 12/15 · Eesti keele sagedussõnastik, Tartu

Esimene reegel on lõik. Selles transkriptsioonis algab iga kõnelõik jutumärgiga „ — 12 231 lõiku 17 468-st — ja mitte ükski ei alga mõttekriipsu ega prantsuse jutumärgiga. Nii on reegel üks märk, mitte kolme klausliga otsus, ja leht ütleb selle välja. Selle reegli järgi on kõnet 51,4 protsenti kõigist sõnadest.

Teine reegel on märk ise: ainult need sõnad, mis seisavad „ ja “ vahel. Nii saab 293 640 sõna ehk 42,1 protsenti. Kaks reeglit on üheksa ja kolme kümnendiku punkti kaugusel teineteisest, ja see vahe ei ole viga. See vahe on jutustaja, kes ütleb, kes rääkis.

Selle vahe saab lahti võtta. Ütles seisab 3 291 korda, vastas 1 834, küsis 1 644, hüüdis 738, rääkis 688, kostis 78, sõnas 8. Nende ümber on nimed — Andres, Indrek, Pearu, Karin, Maurus — ja iga kord, kui jutustaja neid nimetab, kasvab lõigureegli arv, aga märgireegli oma mitte.

Köidete kaupa on vahe suur. I köites on kõnet 35,6 protsenti, II köites 60,7, III köites 51,1, IV köites 57,4 ja V köites 53,6. Esimene köide on soo ja kraavi köide; teine on kooli köide, kus Maurus räägib ise endale vastu ja Indrek riidleb jumalaga. Seitsmekümnetuhandene vahe kahe reegli vahel on suuresti selle köite oma.

Pentaloogia pikim lause on sealtsamast: II köite peatükist XXVII, lõigust 1, 189 sõna ühes lauses, härra Mauruse suust. See on siin trükitud tervikuna ja ühe lõiguna, sõnade arv ääres — lause, mis on iseenda pilt.

Vikitekstid: II/XXVII (rev 19460) · Murdelisest tegelaskõnest, Methis 12/15

Kokku seisab Andres viies köites 1 467 korda ja Indrek 3 981 korda. Aga see ei ole lugu. Lugu on selles, kus nad teineteisest mööduvad: kumulatiivsed arvud ristuvad 190 peatüki seitsmekümne kaheksandas — II köite peatükis XXXIX — seisuga 1 259 Indrekut ja 1 242 Andrest. Pärast seda ei kohtu need kaks joont enam kunagi.

Köidete kaupa: Indrek 328 / 1 005 / 960 / 901 / 787, Andres 1 224 / 18 / 37 / 0 / 188. Esimene köide on Andrese oma ja neljandas köites ei nimetata teda ühtegi korda. Pearu 752 / 11 / 6 / 0 / 265 kaob kolmeks köiteks ära ja tuleb viiendas tagasi. Karin 0 / 0 / 0 / 1 198 / 0 on olemas ainult neljandas — ja ainult seal ei ole Indrek kõige sagedamini nimetatud inimene raamatus, mis on temast.

Maurus 0 / 544 / 1 / 3 / 0 elab ja sureb teise köite sees. Krõõt on 135 korda esimeses köites, kus ta sureb, ja siis veel 17 korda viiendas, nelikümmend aastat hiljem. Tiina 0 / 55 / 0 / 188 / 660 kasvab aeglaselt ja lõpetab raamatu.

Üks asi tuleb siin otse välja öelda. Need ei ole inimesed, vaid pinnavormid. Indrekule ja Andresel ei ole nendes arvudes sees, sest see leht loeb vorme; ja mari on 754 korda, aga mari on ka mari, mis kasvab metsas. Iga siinne arv on arv kirjapildi kohta, mitte tegelase kohta, ja seda ei tohi ära unustada isegi siis, kui joon läheb ilusasti.

Kõik viis köidet, ehituse registri kaudu

Tammsaare-Põhja oli 138,9 hektarit, millest põldu 15,6. Ülejäänu oli soine heinamaa ja karjamaa. See teeb ühe hektari põllu kohta 7,9 hektarit muud — ja selles suhtarvus on kogu esimese köite aritmeetika. Kraavi kaevatakse seal sellepärast, et põldu on vähe ja vett palju.

Ühest tülikraavist kirjutavad Vargamäe muuseumi töötajad Postimehe faktikontrollis: naaber Jakob Sikenbergi kraav väljamäe all oli 35 sülda pikk ja 6 sülda lai ning otsast mätastega suletud, nii et heinamaade vesi ei pääsenud ära ja Peeter Hanseni loomad seisid kõhuni vees. Paisu madaldas naaber suviti alles siis, kui kohus oli otsustanud, ja sellest tehti leping. Faktikontroll annab sulgudes ka meetrid, umbes 75 ja 13; kui pikk tema süld oli, seda ta ei ütle.

Nimed tulevad ühest kohast: 1886. aasta fotopostkaardi allkiri kodukihelkonna rahvast nimetab Peeter Hanseni Vargamäe Andrese eeskujuks, Jakob Sikenbergi Oru Pearu eeskujuks ja Hans Grosstahli Hundipalu Tiidu eeskujuks. Aastad, mille esimene uuringukäik kandis — Sikenberg 1869, Hansen 1872 —, ei pidanud kontrollile vastu: 1872 on Hanseni saabumine, 1869 on maamõõtmise aasta.

Ja sõna ise. Kraav- annab 69 vormi ja 405 kasutust viies köites — vähem, kui arvata võiks raamatu kohta, mida mäletatakse kraavikaevamise järgi. Sest kraav ei ole selles raamatus teema, vaid tegevus: seda kaevatakse, mitte ei arutata.

Kohtuprotokollid on olemas ja muuseum viitab neile. Päris Andres ja päris Pearu käisid päriselt kohtus. Mis neist raamatus sai, on teine asi — aga vanker, milles nad koos sõitsid, on mõlemas.

Vargamäe muuseum: materjal ajaloost · Vargamäe muuseum: teejuht muuseumi külastajale (kohtuprotokollid, üks vanker) · Siiri Kvell, Kristi Kirss, Kaire Sinimaa (Vargamäe muuseum): Postimehe faktikontroll, 22. veebruar 2019 · ERR: Jaak Urmet, raamatu „Andres, Pearu, Vargamäe“ autor — päris Andres ja päris Pearu jagasid ühte vankrit · 1886. aasta fotopostkaart ja selle allkiri

Wikidata kannab ainult uut kuupäeva: 30. jaanuar 1878, täpsus 11, gregooriuse kalender. Vana kalendri kuupäeva Wikidatas ei ole; see tuleb eesti allikatest ja seisab ajajoonel omaette reana. Kahe kalendri vahe ei ole tabelist loetud: floor(1878/100) − floor(1878/400) − 2 annab kaksteist, ja ehitus jääb seisma, kui kaks sünnirida ei ole täpselt kaksteist päeva teineteisest. Nii tuleb kaks elu: 22 675 päeva ja 22 687 päeva.

Kool käib nii: Sääsküla külakool, Prümli, Väike-Maarja kihelkonnakool 1892–1897, Hugo Treffneri gümnaasium Tartus 1898–1903, sisse kahekümneselt ja välja kahekümne viiesena. Selle järjekorra annab ainult üks kokkuvõttesait, mille allikakriitika tunnistas kõlbmatuks, nii et siin seisavad ainult need aastad, mis on ka mujal — ja lünkade kaart loeb selle üles.

1903. aastast töötab ta Konstantin Pätsi lehe Teataja toimetuses. Üks allikaring lõpetab need aastad 1905, teine 1907; mõlemad read on ajajoonel. 1907 astub ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, ja 1911 katkestab tiisikus eksamid. Kraadi ta ei saanud: kaheksa aastat õpinguid ja null kraadi, ja see null on siin loetud tühjast massiivist, mitte kirjutatud nulliks.

Siis tulevad aastad, mille lõpus ei ole veel ühtki köidet. 1912–1913 Kaukaasias eesti asunduses — ümberlükkamine nimetab Punase Lageda; Sotšit ei nimeta ükski allikas, ja kaardil on selle jaoks kaks kandidaatpunkti ja kaks marsruudisummat. Siis kuus aastat venna Jüri juures Koitjärvel, külas, mille 1952. aasta polügoon tühjaks tegi. Tallinna jõuab ta 1. septembril 1919; abiellub Käthe-Amalie Veltmaniga 1920. aasta märtsis, kolmeteistkümnendal või neljateistkümnendal.

Tema neljakümne kaheksandast eluaastast viiekümne viiendani ilmub viis köidet: 48, 51, 53, 54, 55. Vanused ei ole siia kirjutatud, vaid arvutatud kalendriaastate vahena, sest köite real on ainult aasta — ja leht ütleb, millist reeglit ta kasutas. Kaheksa aastat haigust ja talutööd ees, kuus aastat vaikivat ajastut taga: 12. märtsist 1934 kuni 21. juunini 1940, mis elab temast üle saja kaheteistkümne päeva võrra.

Ja nimi. A. H. Tammsaare on talu nimi. Kas ta kandis seda kunagi ka seaduse ees, ei ole siin kindlaks tehtud; Wikidatas ei ole ühtki pseudonüümi väidet, ja kirjanikemuuseumide lehekülg nimetab Anton Hanseni tema kodanikunimeks. Leht ütleb „kirjanikunimi“ ja rohkem ta ei ütle.

Wikidata Q353637 (redaktsioon 2526924744) · Eesti Kirjandusmuuseumi dateeritud kronoloogia · Eesti kirjanike muuseumide ühenduse elulugu

Ta elas sellel aadressil 1932. aastast surmani: 2 982 päeva, arvutatud kahest ajajoone reast. Kolimise real on ainult aasta, nii et see arv loeb 1. jaanuarist 1932 — ja lünkade kaart loeb üles, mitu rida sellel ajajoonel niimoodi loetakse. Siin valmisid „Tõde ja õigus“ V, „Elu ja armastus“, „Ma armastasin sakslast“, „Kuningal on külm“ ja „Põrgupõhja uus Vanapagan“.

Surmatunnistusel seisab südamerabandus. Matused olid 5. märtsil, neli päeva hiljem, ja päev kuulutati riiklikuks leinapäevaks. Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 92 filmis matuse. Seda linti ei ole keegi sellel lehel vaadanud, ja tseremooniast endast ei ole siin ühtki allikaga rida — see on üks selle lehe suuremaid lünki ja ta on lünkade kaardil kirjas.

Viimane teekond on 5,65 kilomeetrit: Kadriorust Metsakalmistule, arvutatud kahe koordinaadi vahelt. Kolmsada viiskümmend viis korda lühem kui üks etapp tema elust — Kaukaasiast Koitjärvele, 2 002 kilomeetrit. Kui need kaks ühes mõõdus joonistada, kaob viimane ära; just sellepärast on ta seal joonistatud.

Metsakalmistu rajati 1933 ja avati 1939, aasta enne tema matmist. Seda hoitakse loodusliku metsa moodi: riste ja aedu piiratakse ning hauakivi ei tohi olla suurem kui 80 korda 50 sentimeetrit. Haud on muinsuskaitseregistris mälestis nr 1114 ja kalmistu ise nr 1088. Eesti suurimal romaanikirjanikul on seepärast üks väiksemaid võimalikke kive — ja see ei ole seletus, vaid reegel, millel on oma allikas.

Kolm ja pool kuud hiljem oli riik, mis teda leinas, kadunud. Korterist sai muuseum tema sajandal sünnipäeval, 30. jaanuaril 1978; 2000. aastal kaotas muuseum osa ruume Kadrioru raamatukogule; praegu on ta remondi tõttu suletud ja avamist lubatakse 2027. aasta lõpus.

Tallinna Kirjanduskeskus: Tammsaare muuseum · Vikipeedia: A. H. Tammsaare (redaktsioon 7076244) — surm ja matused · Muinsuskaitseregister: haud nr 1114 · Metsakalmistu: mets, mis hauakive ei kannata