Karl Ernst von Baer

Karl Ernst von Baer sündis 28. veebruaril 1792 — tollal kehtinud Juliuse kalendri järgi 17. veebruaril — Piibe mõisas Koeru kihelkonnas Järvamaal. Mõis on tänapäeval Piibe külas Väike-Maarja vallas Lääne-Virumaal; seepärast paigutavad ühed allikad tema sünni Järvamaale ja teised Lääne-Virumaale, ilma et kumbki eksiks. Piibe kuulus Baeridele 1750. aastatest kuni 1919. aasta maareformini, ja aastatel 1834–1866 oli selle omanik Karl Ernst ise.

Isa Johann Magnus von Baer (1765–1825) oli Eestimaa rüütelkonna peamees ja hiljem maanõunik. Ema Juliane Louise von Baer (1764–1820) oli tema lihane nõbu; nad abiellusid 1787. aastal Vohnja mõisas. Perekond ise oli Vestfaalist: esiisa Heinrich Baer on Tallinnas kodanikuna ja majaomanikuna tunnistatud aastatel 1555–1584, ja alles 20. novembril 1749 sai suguvõsa Viinis eesliite „Edler von Huthorn“ koos parandatud vapiga, millel seisab karu.

Väikese poisi andsid vanemad ära. Ta kasvas esimesed aastad Lasilas, isa vanema venna Carl Heinrich von Baeri (1763–1814) lastetus majapidamises; tädi, Coburgist pärit paruness Ernestine von Canne, oli see, kes teda hoidis. Kes täpselt ta enda juurde võttis, jutustatakse kolmel viisil: saksa ja ingliskeelsed allikad nimetavad onu, Eesti kohalikud allikad „lastetu tädi perekonda“, ja Väike-Maarja muuseum — kohtadele kõige lähem asutus — ütleb, et ta veetis esimesed seitse aastat Lasilas vanaema juures. Tagasi Piibele toodi ta seitsmeselt — eesti allikad ütlevad täpsemalt seitsme ja poole aastaselt.

Ja siin on see, mis selle lapsepõlve juures kõige rohkem silma hakkab. Holodkovski venekeelne elulugu ütleb otse: seitsmeaastase poisina ei osanud Baer mitte ainult lugeda, vaid ei tundnud ühtegi tähte. Kaksteist aastat hiljem oli ta Tartu ülikooli meditsiiniüliõpilane. 1807. aasta augustis viidi ta Tallinna Toomkooli — Ritter- und Domschule, mida on esimest korda mainitud 1319. aastal —, kus direktor küsitles teda ja pani otsekohe kõige vanemasse klassi, kohustades teda madalamates klassides käima ainult kreeka keele pärast. Neid kolme Tallinna aastat nimetas ta hiljem oma elu poeetiliseks ajaks.

Eesti Entsüklopeedia: Baer, Karl Ernst von · ADB: Baer, Karl Ernst Ritter von · N. Holodkovski, «Карл Бэр. Его жизнь и научная деятельность» (Karl Baer, tema elu ja teaduslik tegevus; vene keeles) · Väike-Maarja vald: Karl Ernst von Baer

1810. aasta augustis astus Baer kaheksateistkümneaastaselt Tartu keiserlikku ülikooli meditsiini õppima. Õppejõududest jäi talle külge Karl Friedrich Burdach, kes tuli Tartu anatoomia, füsioloogia ja kohtumeditsiini kateedrisse aasta pärast teda ning oli võtnud endale kaks uurimisülesannet: aju ja sigimine. Teised kaks nime, mida Baer ise nimetas, olid füüsik Georg Friedrich Parrot ja botaanik Carl Friedrich von Ledebour. Tema enda herbaarium on Eesti Maaülikoolis alles.

1812. aastal tungis Napoleon sisse ja prantslaste vasak tiib piiras Riiat. Vene garnisonis läks lahti tüüfus ja Tartu meditsiiniüliõpilased, Baer nende hulgas, läksid sinna appi. Ta töötas 1812.–1813. aastal suures sõjaväelaatsaretis, kus haigeid oli üle jõu, ravimeid vähe ja kogenud arste, kes tööd juhataksid, veel vähem. Nagu enamik arste ja abilisi, jäi ka tema tüüfusesse ja jäi ellu. Just Riias otsustas ta, et Tartu haridus ei kõlvanud selleks tööks, mis tema ees seisis; isale ütles ta lõpetamise järel, et peab minema välismaale oma haridust lõpule viima, sest kodus see tema arvates lõpetatud ei olnud.

Väitekiri kaitsti 29. augustil vana või 10. septembril uue kalendri järgi 1814 — allikad annavad ühe või teise, ja need on peaaegu kindlasti sama päev. Ladinakeelne „Dissertatio inauguralis medica, de morbis inter Esthonos endemicis“ on 88 lehekülge eestlaste endeemilistest haigustest, tsensoriks patoloogia ja teraapia professor Daniel Georg Balk. See ei ole laboritöö, vaid maa kirjeldus: Eesti geograafia ja kliima, siis maarahva kombed, eluasemed, riietus, toit, jook, kehaehitus ja iseloom — kõik haiguse põhjustena. Teises peatükis ütleb ta, et eestlased kuuluvad soome päritolu rahvaste hulka. Ladina keelest eesti keelde jõudis see alles 1976. aastal, Ülo Torpatsi tõlkes: sada kuuskümmend kaks aastat.

Pärast kaitsmist läks ta 1814. aasta augustis Königsbergi kaudu Berliini ja Viini, kuulsate professorite kliinikuid mööda. See oli veel katse saada paremaks arstiks ja see ei võtnud vedu. 1815. aasta sügisel jõudis ta Würzburgi ja kuulis, et Ignaz Döllinger sel semestril võrdlevat anatoomiat ei loe; ta võttis seda raskelt. Mida Döllinger talle siis ütles, jutustab Baeri enda eluloo järgi L. J. Bljahheri Venemaa embrüoloogia ajalugu, siin tõlgitud selle 1982. aasta ingliskeelsest väljaandest: „Milleks teile loengud? Tooge mõni loom ja lahake see, ja siis järgmine, ja uurige nende ehitust.“ Järgmisel päeval oli Baer tagasi, kaasas apteegist ostetud kaanid, ja alustas neist. Sealt edasi ei olnud ta enam arst.

Deutsche Biographie: Baer, Karl Ernst von · K. E. von Baer, De morbis inter Esthonos endemicis (1814), Tartu Ülikooli repositoorium · Vikitsitaadid: Karl Ernst von Baer · L. J. Bljahher, „History of Embryology in Russia from the Middle of the Eighteenth to the Middle of the Nineteenth Century“ (Moskva 1955; inglise keelde tõlkinud H. I. Youssef ja B. Abdel Malek, Smithsonian Institution 1982), ptk 14 — UNSW Embryology · K. E. von Baer, „Nachrichten über Leben und Schriften“ (1864)

Kutse tuli tema enda vanalt Tartu õpetajalt. 13. novembril 1817, kolm kuud pärast Baeri saabumist, avati Kuninglik Anatoomiainstituut ja tema oli selle esimene prosektor. Burdach kohtles teda kolleegi, mitte abilisena. Baer hakkas juba esimesel talvel, 1817/18, lugema antropoloogiat ja avas kursuse meelega kõigi teaduskondade üliõpilastele, mitte ainult arstidele. 1821. aastal asutas ta ülikooli zooloogiamuuseumi ja juhatas seda kuni lahkumiseni; botaanikaaia direktorina asendas ta mitu korda ametlikku hoidjat. Zooloogia Königsbergis algab tegelikult temast.

Millised ametinimetused tal millal olid, ei ole kolme allikatraditsiooni vahel kokku lepitud. Üks ütleb: erakorraline anatoomiaprofessor 1819, korraline zooloogiaprofessor 1826. Teine: anatoomiaprofessor 1819, loodusloo ja zooloogia korraline professor 1821 või 1822, anatoomia kateeder ja instituut 1826. Kolmas, Holodkovski järgi: erakorraline 1819, zooloogia ja botaanika korraline 1822. Kõik kolm on tõsiseltvõetavad teatmeteosed ja nad ei lepi kokku.

1. jaanuaril 1820 abiellus ta Königsbergi neiu Auguste von Medemiga. Neil sündis kuus last — viis poega ja üks tütar: Magnus 1820, Karl 1822, August 1824, Alexander 1826, Maria 1828 ja Hermann 1829. Esimene neist, Magnus, suri 1828. aastal kaheksa-aastaselt. See on põhjus, miks 1834. aasta lahkumine oli tõeline juurte väljatõmbamine, mitte lihtsalt ametivahetus. 1825. aastal suri Königsbergis ka tema isa.

Peterburi Akadeemia valis ta kirjavahetajaliikmeks 1826. aastal, ja 1828 keeldus ta nende kutsest sinna tööle tulla. 1829. aastal võttis ta kutse vastu, sõitis kohale, jättis pere Königsbergi, tehti täisakadeemikuks ja zooloogiamuuseumi direktoriks — ning tuli 1830. aastal tagasi. 11. aprillil 1834 valiti ta korraliseks akadeemikuks teist korda. Seekord jäi ta. Põhjus, mille teatmeteosed annavad, ei ole teaduslik: 1834. aastal suri tema vanem vend Louis, kes oli Piibe mõisa majandanud, ja Baer tahtis Piibet perekonnale hoida. 19. oktoobril 1834 lahkus ta Königsbergist kogu perega. (Levinud versioon, mis paneb lahkumise põhjuseks poja surma, ei pea paika: tüüfusesse surnud poeg Karl suri hiljem, kahekümne ühe aastasena, Tartu üliõpilasena.) Saksa eluloolised käsitlused peavad Königsbergi professuuri mahajätmist tema elu kõige kaalukamaks sammuks.

Jane Oppenheimer, „Baer, Karl Ernst von“, Complete Dictionary of Scientific Biography (Encyclopedia.com) · Embryo Project Encyclopedia: Karl Ernst von Baer · Vikipeedia (vene keeles): Бэр, Карл Эрнст фон · Deutsche Biographie: Baer, Karl Ernst von

Enne teda peeti munaks vale asja. Reinier de Graaf oli 1672. aastal kirjeldanud ja joonistanud imetaja munasarja põiekesed ja pidanud neid mune endiks — sellest Graafi folliikul ja sellest väide, et imetajad tulevad nagu linnudki munast. Ta kirjeldas tõelist struktuuri ja tegi sellest vale järelduse: põieke, mida ta nägi, on umbes sada korda liiga suur, vedelikuga täidetud kott, mille sees muna on. Kui Baer avaldas, ei pilganud ta de Graafi: ta väitis, et eksimus tekkis sellest, et de Graaf kasutas sõna „ovum“ kahes tähenduses. Mees, kes munasarja lugemise ümber pööras, kulutas osa oma neljakümnest leheküljest selle mehe õigustamiseks, kelle ta ümber lükkas.

Loom ei olnud laborikoer. See oli Karl Friedrich Burdachi majakoer — tema vana Tartu õpetaja ja see, kes ta Königsbergi tõi. Baer palus emase, kes oli mõni päev varem jooksu läinud. Siin lähevad allikad lahku: Britannica ja mitu ülevaadet ütlevad, et koer oli tiine, Cambridge’i käsitlus, et ta oli jooksus. Vahe ei ole väike — üks paigutab vaatluse enne ovulatsiooni, teine pärast viljastumist. Eesti allikad panevad leiu 1826. aastasse ja avaldamise 1827. aastasse; inglise ülevaated panevad vaatluse 1827. aasta kevadesse. Üks allikas dateerib nägemise umbes 1. maile 1827 — mis oleks volbriöö järgne hommik.

Esialgu nägi ta munasarjades ainult folliikuleid ja oli otsimise peaaegu pooleli jätnud, kui märkas palja silmaga, et mõnes neist on väike kollane täpp. Ta avas ühe, tõstis täpi noaotsal veega täidetud kellaklaasile ja pani mikroskoobi alla: see oli see, mida täna nimetatakse munarakuks. Tema enda lause selle kohta on embrüoloogia ajaloo kõige tsiteeritum. Ta tõmbus tagasi „nagu välgust tabatult“, sest — C. D. O’Malley 1956. aasta ingliskeelse tõlke järgi, siin omakorda eesti keelde pandud — „nägin selgesti pisikest ja hästi arenenud kollast munakollakera“. Enamik ümberjutustusi lõpetab siin, aga lause teine pool on see, mis teeb temast teadlase lause: seejärel, ütleb ta, „kartsin, et olen lasknud end viirastusest petta“.

Teade ei olnud artikkel, vaid kiri. „De ovi mammalium et hominis genesi“, õhuke ladinakeelne kvarto, trükitud Leipzigis 1827, on vormiliselt adresseeritud ja antud Peterburi Keiserlikule Teaduste Akadeemiale, kes oli ta aasta varem kirjavahetajaliikmeks valinud. Nelikümmend lehekülge ja üks värvitud gravüür. Segaduse lahendas ta nii, et jättis mõlemad asjad alles: Graafi põiekese kõrvale pani ta teise, väiksema muna — „ruutu tõstetud muna“, mida ta nimetas ovulum’iks, munakeseks. Samal aastal andis ta meile ka sõna „spermatozoa“. Alguses ei pandud raamatukest tähele; alles 23. septembril 1828 Berliinis, kui Anders Retzius palus tal leidu ette näidata, sai see avalikkuse ette. Ja ta ei teadnud, et oli leidnud raku: rakuteooriat 1827. aastal veel ei olnud.

Tatjana Buklijas ja Nick Hopwood, „Making Visible Embryos: Cells and disciplines“ (Cambridge’i Ülikool, 2008–2010) · K. E. von Baer, De ovi mammalium et hominis genesi (1827), Tartu Ülikooli repositoorium · M. Thiery, „Reinier De Graaf (1641–1673) and the Graafian follicle“, Gynecological Surgery 6 (2009) · K. E. von Baer, „On the Genesis of the Ovum of Mammals and of Man“, inglise keelde tõlkinud C. D. O’Malley, Isis 47 (1956) 117–153 · Jeremy Norman’s History of Information: „Karl Ernst von Baer Discovers the Mammalian Ovum“ (tsiteerib O’Malley tõlget, Isis 47, lk 120)

Tööd, mille pealt kõik algas, ei teinud tema. Döllinger tahtis, et keegi jälgiks kanapoja arengut päev päeva haaval; Baer ei jaksanud munade ja haudujate juures valvava abilise eest maksta. 1816. aasta märtsis Saksamaal peetud balti üliõpilaste kokkusaamisel uuendas ta tutvust Christian Heinrich Panderiga, keda ta Tartust teadis, ja veenis teda Würzburgi tulema. Pander, kes oli jõukam, võttis töö ette ja kirjeldas oma 1817. aasta väitekirjas kanaembrüo esimest viit päeva ning idulehti. Baer laiendas idulehtede mõiste kanalt kõigile selgroogsetele.

„Über Entwickelungsgeschichte der Thiere. Beobachtung und Reflexion“ ilmus Königsbergis 1828 (esimene osa) ja 1837 (teine). Selles nimetas ta chorda dorsalis’t — seljakeelikut, saksa keeles Rückensaite, seljakeel —, lugedes seda teljeks, mille ümber kahepoolne sümmeetria ehitatakse. Ja esimese osa viiendas sholions pani ta kirja neli arenguseadust. Suure rühma üldisemad tunnused ilmuvad embrüos varem kui erilisemad; kõige üldisemast vormist areneb vähem üldine ja nii edasi kuni kõige erilisemani; iga antud vormi embrüo, selle asemel et läbida teisi vorme, hoopis eemaldub neist; ja neljas: kõrgema looma embrüo ei sarnane kunagi madalama looma täiskasvanuga, vaid ainult selle embrüoga.

Neljas seadus on see, mis teeb lammutustöö. Tema sihtmärk 1828. aastal ei olnud Darwin, keda veel ei olnud, vaid Johann Friedrich Meckeli ja Étienne Serres’i paralleelsusõpetus, mille järgi kõrgema looma embrüo läbib järjest madalamate loomade täiskasvanuvormid. Baeri vastus: inimese embrüo ei lähe kunagi läbi kala; ta sarnaneb kala embrüoga, sest mõlemad on embrüod. Ja tema enda kõige kuulsam lause on ülestunnistus: tal oli purkides kaks piiritusse pandud embrüot, mille sildid olid kaotsi läinud, ja ta ei osanud öelda, kas need on sisalikud, väikesed linnud või imetajad.

Darwin jõudis nende seadusteni 1842. aastal Johannes Peter Mülleri kaudu ja nägi kohe, et need toetavad põlvnemist muutustega: kui suguluses olevate loomade embrüod on üksteisega sarnased, siis on sarnasus päritud. „Liikide tekkes“ (1859) teeb ta Baeri vaatlustest ühise põlvnemise argumendi, ja Asa Grayle 1860. aastal kirjutades ütleb, et embrüoloogia on talle kaugelt kõige tugevam üksik faktide klass vormide muutumise kasuks. Baer ise keeldus sellest lugemisest. Ta ei eitanud, et liigid muutuvad — Darwin ise loetleb ta oma ajaloolises ülevaates transformistide hulka —, kuid lükkas tagasi loodusliku valiku kui piisava põhjuse, inimese põlvnemise ahvidest ja Haeckeli sugupuud. Tema pikk vastus, „Über Darwins Lehre“, ilmus 1876. aastal, tema surma-aastal.

Wikipedia: Von Baer’s laws (embryology) · Über Entwickelungsgeschichte der Thiere I (Königsberg 1828) · Embryo Project: Christian Heinrich Pander · Darwin Correspondence Project: Darwin to Asa Gray, 10 September 1860

Kolm aastat pärast Peterburi kolimist läks ta põhja. 1837. aastal saatis Akadeemia ta ekspeditsiooni juhina Novaja Zemljale, kus enne teda ei olnud ükski loodusteadlane proove kogunud; laev oli kuunar Krotov. Ta ei kogunud ainult loomi ja taimi, vaid uuris ka igikeltsa ja jääliustikulähedasi pinnavorme — Erki Tammiksaarel on Polar Recordis eraldi artikkel tema panusest Arktika füüsilisse geograafiasse 1830.–40. aastatel. 1840. aastal käis ta Lapimaal, kaaslaseks noor Alexander von Middendorff.

Krotov osutus nii väikeseks, et sinna ei mahtunud kogu seltskond, rääkimata elusast lehmast, kelle Baer kavatses värske liha varuks kaasa võtta: kahelt Arhangelski morsakütilt üüriti lodi Svjatoi Jelissei ja kogutud materjal pandi selle kajutisse. Nii purjetas esimene teaduslik ekspeditsioon Novaja Zemljale kahel laeval, millest üks oli morsaküttide lodi, ja kogu selle eest maksis Akadeemia 9 385 rubla. Teadusrühmas olid loodusteadlane A. A. Lehmann, geoloog Röder ja preparaator Filippov; Röder ka joonistas, ja albumi „Baeri reis Novaja Zemljale 1837“ litograafiad on tema visandite järgi. Nad uurisid Matotškin Šari väina mõlemat kallast, Serebrjanka ja Bezõmjannaja lahte ning Kostin Šari ümbrust, veetsid saartel umbes poolteist kuud ja kogu sõit kestis neli kuud äärmiselt ebasoodsa ilmaga. Kui palju taimi koju toodi, on lahkuminev: Vene profiil ütleb kuni 90 liiki, Väike-Maarja muuseum 135 liiki tollal teada olnud 160-st; selgrootuid loendavad mõlemad 70. 1840. aasta mais asus ta teist korda põhja, jällegi Novaja Zemlja poole, ja ilm pööras laeva tagasi — tööd tehti Murmani rannikul, kaaslaseks noor Alexander von Middendorff.

1845. aastal asutati tema algatusel Vene Geograafia Selts — koos Fjodor Litke ja Ferdinand Wrangeliga, seitsmeteistkümne asutajaliikmega. Just see selts sai Vene Arktika-uurimise juhiks, ja Baeri roll oli traditsiooni taastamine, mis oli kaheksateistkümnenda sajandi lõpuks välja surnud. Ta oli ka Vene Entomoloogia Seltsi esimene president. Mees, kes oli kolmkümmend aastat varem Würzburgis apteegikaanidega alustanud, korraldas nüüd impeeriumi teadusretki.

Ja siis tuli see, mis viib otse järgmisse peatükki. Aastatel 1853–1857 juhtis ta uurimisretke Kaspia mere ja Volga ning selle lisajõgede kalapüügi juurde, ja ka Kaukaasiasse. Tulemused ilmusid kaheksas osas: „Kaspische Studien“ I–VIII, Peterburi 1855–1859. Ta kogus sealt haruldase kogu Kaspia selgroogseid ja selgrootuid; tema molluskid on tänaseni Lvivi ülikooli zooloogiamuuseumis, kus Clessin ja Dybowski need 1887–1888 kirjeldasid. Tema nime kannab sealtkandist ka Siberi tuur, Acipenser baerii.

Kalapüügi juurde kutsuti ta sellepärast, et saagid Kaspia vesikonnas olid 1853. aastaks nähtavalt kahanenud: krahv Kisseljovi riigivarade ministeerium palus kuuekümne ühe aastasel Baeril juhtida kogu Kaspia ranniku tähtsamate püügikohtade uurimist, eelkõige Astrahani ümbruses ja Kura suudmes. Neli reisi aastatel 1853–1857 moodustavad kokku ühe ekspeditsiooni; 1853. aasta suvel läks rühm Nižni Novgorodist Volgat mööda alla, peatudes teel Eltoni ja Baskuntšaki soolajärvedel. Peaabiliseks määrati Nikolai Danilevski, kes võttis enda peale ihtüoloogia. Baeri järeldus oli, et loodus ei ole tühjaks saanud: süüdi on eraõiguslike püügirentnike omakasu, röövpüügiviisid ja saagi töötlemise ürgne korraldus. Seepärast nõudis ta püügivahendite ja -viiside reguleerimist ning kala paremat käitlemist, mitte lihtsalt vähem püüdmist; koos Danilevskiga ilmus lisaks „Kaspische Studienile“ üheksa köidet „Uurimusi kalapüügi olukorrast Venemaal“ (1860–1875). Milline seadus sellest välja kasvas, on lahkuminev: Eesti Zooloogia ja Botaanika Instituudi elulugu omistab Baeri tööle Venemaa esimese kalakaitseseaduse 1859. aastast, Vene kalanduseajaloo käsitlused nimetavad hoopis „Kaspia kala- ja hülgepüügi ustavi“ 27. maist 1865.

Sealt kandist kannab tema nime ka maastik ise. Kuma ja Emba suudme vahel Kaspia madalikul on sadu piklikke lainjaid küngastikke, mida vene keeles nimetatakse „беровские бугры“ — Baeri künkad. Ta kirjeldas neid enamiku allikate järgi 1856. aastal — Vene Vikipeedia artikkel ütleb 1866. Kalapüügiaruanded olid see, milleks ta palgati; aga mees, kes neli aastat Volgat mööda üles ja alla sõitis, hakkas vaatama ka kaldaid. Vaatlused, millele seadus tugineb, tehti 1855. aastal; seletus ilmus kas 1856. aastal Astrahani kubermangulehes, 1857. aastal „Morskoi sbornikus“ või 1860. aastal „Kaspische Studieni“ kaheksandas osas, olenevalt sellest, millist traditsiooni lugeda.

Jane Oppenheimer, „Baer, Karl Ernst von“, Complete Dictionary of Scientific Biography (Encyclopedia.com) · Erki Tammiksaar, „The contributions of Karl Ernst von Baer to the investigation of the physical geography of the Arctic in the 1830s–40s“, Polar Record 38 (2002) · E. Tammiksaar (koost.), „A short biography of Karl Ernst von Baer“, zbi.ee · V. V. Anistratenko, O. Yu. Anistratenko ja I. Shydlovskyy, „Karl E. von Baer’s collection of Caspian Sea molluscs stored in the Zoological Museum of Lviv University, Ukraine. Part 1. Catalogue and general description“, Archiv für Molluskenkunde 147 (2018) · Бэровские бугры (vene Vikipeedia) · Vene Geograafia Selts: «От Новой Земли до Каспийского моря: открытия Карла Бэра» (Novaja Zemljast Kaspia mereni: Karl Baeri avastused; vene keeles) · GoArctic, «Герои Арктики»: Карл Бэр (Arktika kangelased: Karl Baer; vene keeles) · Baeri maja, Eesti Maaülikooli teadusloo keskus (arhiivikoopia)

Antropoloogia ei olnud tema kõrvalharrastus. Ta luges seda juba esimesel Königsbergi talvel 1817/18 ja avas kursuse meelega kõigi teaduskondade üliõpilastele. 1824. aastal ilmus „Vorlesungen über Anthropologie“ esimene osa — ainus raamatupikkune sõnavõtt sellest perioodist; teist köidet lubati ja seda ei tulnud. Peterburis ehitas ta üles Akadeemia kolju-kogu ja avaldas 1858. aastal uurimuse selle kogu ajaloost ja kogujatest. Kuidas neid koljusid saadi, on tema enda lause, siin selle lehe tõlkes: „Ma varastasin skeletikambrist mõned koljud, kui üks bigaamias süüdi mõistetud vaimulik mind peatas.“ Kaks teist teed sellesse kogusse on kirjas. 1859. aastal märkis ta ühes vene ajakirjas vaimustusega, et Akadeemia sai äsja juurde „83 eri rahvaste koljut“ (samuti selle lehe tõlkes), mille pärandas Georg Joseph Peitsch, Hollandi teenistuses olnud Saksa sõjaväearst Bataavias. Ja seitse tlingitide skeletti, mis võeti 1852. aasta märtsis Sitka lähedal toimunud tapmiste järel, osteti San Francisco kaupmehelt ja kingiti 1857. aastal Peterburile. Kust materjal tuli, ei ole kõrvalküsimus; see on osa sellest, mis need mõõtmised olid.

1859. aastal ilmus Akadeemia Mémoires’ides „Crania selecta ex thesauris anthropologicis Academiae Imperialis Petropolitanae“ — valitud koljude kataloog ja mõõtmissüsteem. Saksa eluloolised allikad ütlevad, et kui ta 1858. aastal Akadeemia kogu süstemaatiliselt läbi töötama hakkas, oli seal 350 koljut, neist 69 muinasajast haudadest — see on alus, millest raamat tehti, ja see näitab, kui õhuke varase kraniomeetria tõenduspõhi tegelikult oli. Raamat on kakskümmend kuus lehekülge ja kuusteist tahvlit, ja selle atlas trükkis koljuprofiilid üksteise peale, nii et kaht „tüüpi“ sai võrrelda ühe pilguga; just niisugune ülekandmine oli üks viise, kuidas kraniomeetria pani rassilise erinevuse mõõdetavana välja nägema. Samal aastal ilmus kommentaar „Über Papuas und Alfuren“, milles ta jaotas Uus-Guinea koljude järgi kahte antropoloogilisse tüüpi ja pakkus, et alfurud on Austraalia ja papuade segu. 1861. aasta septembris kutsusid tema ja Rudolf Wagner Göttingenisse kokku anatoomid, füsioloogid ja zooloogid, et leppida kokku mõõtmismeetodid. Koos Anders Retziusega tegi ta 1850. aastatel koljuindeksi tööga füüsilisest antropoloogiast mõõtva teaduse.

Mida ta siis väitis. Kaks asja on temast tõsi ja need tõmbavad vastassuundades. Jane Oppenheimeri artikkel teatmeteoses „Dictionary of Scientific Biography“ ütleb otse (siin selle lehe tõlkes): „Baer jaotas inimese kuude kategooriasse, järjestatuna ürgsuse astme järgi“, ja lisab, et mõnest rahvast mõtles ta umbes nii nagu tema kaasaegsed. Samal ajal oli ta monogenist: 1859. aastal väitis ta, et praegu eraldi seisvad tüved võivad pärineda ühest vormist. Benoit Massini uurimus Saksa füüsilisest antropoloogiast kirjeldab 1861. aasta kokkusaamise kahte korraldajat sügavalt usklike kristlastena, kelle silmis polügenism — mis eitas eurooplaste ja mitte-eurooplaste ühist päritolu — ja varaste darvinistide materialism ohustasid inimkonda, mida nad pidasid üheks. Liit Wagneriga toetus niisiis usule niisama nagu anatoomiale. Üks selle liidu tegu on kirja panemist väärt: Baer ja Wagner jätsid Carl Gustav Caruse Göttingeni kokkusaamisest meelega välja. Carus oli tuntud loodusteadlane, kes oli koljude ja rassiga tegelenud üle kahe aastakümne ning kasutas oma andmeid valge rassi üleolekut kuulutava polügenistliku teooria toeks. Oleks kena lugeda väljajätmine Baeri kasuks. Stephan Strunz, kes on kirjavahetuse läbi lugenud, seda ei tee: tema järgi oli tüli vähem Caruse poliitikas kui tema meetodis — romantilises füsiognoomikas, mida mõõtjad pidasid juba ajast ja arust olevaks.

Ja seisukoht nihkus. Nathaniel Knight, kelle essee sel teemal ilmus eesti keeles Vikerkaares (9/2020, ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.; jutumärkides sõnad on sellest tõlkest), väidab, et Baeri vaated muutusid pärast Vene impeeriumisse siirdumist: 1846. aastal väitis ta, et päritud rassitunnused, eeskätt koljuehitus, on vaimsete võimete jaoks määravad — et ainult „kaukaasia ehk indoeuroopa“ rahvad on jõudnud kõige kõrgema usulise, poliitilise ja ühiskondliku arenguni, „musta, punase või oliivikarva“ nahaga rahvad aga ei suuda oma uskumusi levitada ega jõua valitsemisviisideni, kus võimul on piirid. Kolmteist aastat hiljem ütles ta Akadeemiale vastupidist: kogu enda põhjal järeldas ta, et koljukuju järgi ei saa tuvastada keelerühma ega otsustada päritolu üle, ja osutas keeleliselt suguluses rahvaste koljukuju suurtele erinevustele tõendina, et keskkond suudab inimorganismi suhteliselt lühikese ajaga muuta. See on ehtne eitav tulemus, mille andis tema enda ehitatud mõõtmisprogramm selle vastu, mille näitamiseks see ehitati. Tema eripärane panus oli keskkondlik — inimese muutlikkus, geograafia pärilikkuse ees —, ja see jäi Vene inimteadustesse püsima. Aga siit ei järeldu see, mida StudyGuides.com-i ülevaade sellest teeb: et tema monogenism — siin selle lehe tõlkes — „toetas rasside võrdsuse mõtet, olles kooskõlas rassismivastaste ideoloogiatega“. Kuuel kategoorial ürgsuse järgi ja rasside võrdsusel ei ole ühte ja sama tähendust, ja see lehekülg ei ütle, et oleks.

Erki Tammiksaar ja Ken Kalling, “I was stealing some skulls from the bone chamber when a bigamist cleric stopped me.” Karl Ernst von Baer and the development of physical anthropology in Europe, Centaurus 60 (2018) · Nathaniel Knight, „Karl Ernst von Baer ja rassiküsimus“, Vikerkaar 9/2020 (tõlkinud M. V.; ERR-i kordustrükk) · Jane Oppenheimer, „Baer, Karl Ernst von“, Complete Dictionary of Scientific Biography (Encyclopedia.com) · Stephan Strunz, „Anthropology from the Margins: The Craniological Network of Carl Gustav Carus“, NTM 33 (2025), CC BY 4.0 · B. Ottow, „K. E. von Baer als Kraniologe und die Anthropologen-Versammlung 1861 in Göttingen“, Sudhoffs Archiv 50 (1966) 43–68 · Elena Govor ja Hilary Howes, «Как останки тихоокеанских народов попали в российские коллекции» (kuidas Vaikse ookeani rahvaste säilmed Vene kogudesse jõudsid; vene keeles), Антропологии / Anthropologies (2022) · Kulturstiftung: Baer, Karl Ernst von · Benoit Massin, „From Virchow to Fischer: Physical Anthropology and “Modern Race Theories” in Wilhelmine Germany“, kogumikus G. W. Stocking Jr. (toim.), Volksgeist as Method and Ethic (University of Wisconsin Press, 1996), lk 87 · StudyGuides.com: „Baer, Karl Ernst Von (German Scientist) – Overview“ (tsiteeritud selleks, et sellele vastu vaielda)

Viiskümmend kolm aastat pärast seda, kui ta siit meditsiinidoktorina välja läks, tuli ta tagasi. Viimased üheksa aastat, 1867–1876, elas ta Tartus; 1869. aastast oli ta Eesti Loodusuurijate Seltsi president. Nendel aastatel andis ta välja kolmeköitelise artiklite ja kõnede kogu, ja sinna sisse jäi tema pikk vastus Darwinile, „Über Darwins Lehre“, mis ilmus 1876 — tema surma-aastal.

Ta suri 28. novembril 1876 — vana kalendri järgi 16. novembril — kaheksakümne nelja aasta ja üheksa kuu vanuselt. Ükski leitud allikas seda arvu välja ei kirjuta; see on lahutamistehe kahe kuupäeva vahel, mida allikad annavad. Ta puhkab Raadi kalmistul, selle Vana-Jaani osas.

Sammas Toomemäel on Aleksandr Opekušini töö ja avati 1886. aastal, kümme aastat pärast surma. 1988. aastast ronivad üliõpilaskorporatsioonid 30. aprilli õhtul sinna üles ja pesevad tema pead vahuveiniga — mitme pudeliga, et läige õige tuleks —, ja seovad talle pärast musta-valge lindi kaela. Kui pidada kinni ühest dateeringust, mis paneb munaraku nägemise umbes 1. maile 1827, siis peseb Tartu juhuslikult tema pead just selle avastuse eelõhtul.

Kaks mälestuskivi seisavad ka mõlemas lapsepõlvekohas. Piibe mõisapargis avati 25. septembril 1960 rahn, mille eesti- ja venekeelne kiri nimetab teda „vene akadeemikuks ja bioloogiks“ — nõukogudeaegne sõnastus omaette. Uus tahvel pandi sellele 24. augustil 2002. Lasilas, kooli juures, avati mälestuskivi 2. oktoobril 1976, tema surma sajandal aastapäeval. Ja 1992. aastal, kui Eesti oma raha tagasi sai, oli kahekroonise esiküljel tema nägu.

Kultuurimälestiste register: Baeri mälestussammas · Tartu Postimees: Baeri pea sai taas šampusevahuga puhtaks · monument.ee: Piibe mälestuskivi · monument.ee: Lasila mälestuskivi