Johannes Letzmann

Sünni- ja surmakuupäevas ei ole vaidlust: saksa Vikipeedia, ingliskeelne Vikipeedia ja Spektrumi „Lexikon der Geowissenschaften“ annavad kõik sama paari — sündinud 19. juulil 1885 Võnnus Liivimaal, surnud 21. mail 1971 Langeoogil. Vaidlus on selles, kelle oma ta oli.

Mõlemad Vikipeediad nimetavad teda Eesti meteoroloogiks. Spektrumi teatmeteos nimetab teda Liivimaa meteoroloogiks saksa päritolu. Tartu ülikooli keskkonnafüüsika ajaloolehekülg kirjutab temast kui Läti kodanikust baltisaksa päritolu, kes oli sõdadevahelisel ajal üks Tartu silmapaistvamaid meteorolooge. Need kolm sildistust ei ole lepitatud üheski allikas, mille see leht leidis. Käesolev leht ei vali nende vahel.

Liivimaa, kus ta sündis, ei olnud Eesti ega Läti. See oli Vene impeeriumi kubermang, mille piirid lõikasid läbi mõlema tänase riigi ja mille haritud kiht rääkis saksa keelt. Ta kirjutas kogu oma elu saksa keeles, töötas kakskümmend kuus aastat Tartus ja suri Põhjamere saarel baltisakslaste vanadekodus. Iga silt on osaliselt õige. Ükski ei ole terve.

Nime kuju on samamoodi lahku läinud. Saksa Vikipeedia artikkel kannab pealkirja „Johannes Peter Letzmann“ ja Spektrum järgib sama kolmeosalist vormi; ingliskeelne artikkel on lihtsalt „Johannes Letzmann“. Eestikeelsetes allikates esineb ta enamasti kui J. P. Letzmann. See leht kasutab täispikka nime siis, kui allikas seda teeb.

Deutsche Wikipedia: Johannes Peter Letzmann · English Wikipedia: Johannes Letzmann · Tartu ülikool: mis eelnes keskkonnafüüsika instituudile · GEPRIS Historisch: Letzmann, Johannes Peter · Spektrum: Lexikon der Geowissenschaften, Letzmann

Saksa Vikipeedia märgib, et Letzmann õppis Tartu keiserlikus ülikoolis aastatel 1906–1913, alustades filosoofiast ja keeltest ning minnes aasta pärast üle füüsikale. Seitse aastat on pikk õpiaeg. Töö, mille poolest teda mäletatakse, on füüsika, aga selle kirjutas inimene, kes oli alustanud mujalt.

Tartu ülikooli keskkonnafüüsika ajalooleht kirjutab, et Letzmann astus ülikooli teenistusse 1913. aastal meteoroloogia observatooriumi assistendina ja valiti 1919. aastal eradotsendiks. Eesti Vikipeedia 1937. aasta õppejõudude ja ametnike loend kannab teda geofüüsika eradotsendina. Kaks aastat enne lahkumist oli tal endiselt tasustamata õpetamisõigus, mitte korraline kateeder.

Sama lehekülg loetleb, mida ta nende kahekümne aasta jooksul õpetas: üldmeteoroloogia ja klimatoloogia, eri piirkondade eriklimatoloogia, paleoklimatoloogia, okeanograafia, atmosfäärielekter, atmosfäärioptika, atmosfääri dünaamika, aeroloogia, maamagnetism, seismoloogia, ultraviolettkiirgus ja ionisatsioon. Üks inimene, peaaegu kogu keskkonnafüüsika.

Doktorikraadi kohta allikad ei lepi kokku. Ingliskeelne Vikipeedia ja üks Eesti atmosfääriteaduste väitekirjade loend ütlevad, et kraadi andis Helsingi ülikool 1924. aastal. Väitekirja enda bibliograafiline kirje — ESSLi raskete tormide viitenimestikus — annab selle 1923. aasta väitekirjana, mis ilmus Tartus Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis sarjas. Saksa Vikipeedia ütleb, et ta sai kraadi Tartus. Kolm allikat, kaks linna, kaks aastat.

Deutsche Wikipedia: Johannes Peter Letzmann · Tartu ülikool: mis eelnes keskkonnafüüsika instituudile · Vikipeedia: Tartu Ülikooli õppejõudude ja ametnike loend (1937) · ESSL: severe weather reference list

Riigi ilmateenistuse Eesti meteoroloogia ajaloo leht kirjutab, et 1918. aastal veetis kuulus saksa meteoroloog Alfred Wegener Tartus kaks kuud, pidades ülikoolis seminare ja koolitusi. Saksa Vikipeedia sõnastab tagajärje otse: Wegener äratas ja edendas Letzmanni huvi trombide — toona nimetati neid Großtromben — vastu alates 1918. aastast.

Wegeneril oli materjal. Tema 1917. aasta raamat „Wind- und Wasserhosen in Europa“ on Antonescu, Rickettsi ja Schultzi 2019. aasta hinnangul esimene tänapäevane üleeuroopaline trombide klimatoloogia: 258 teadet aastatest 1456–1913, koos liikumissuuna, kiiruse, pöörlemise ja tekkemehhanismiga. Letzmannil oli see, mida Wegeneril ei olnud — kannatust arvutuse jaoks.

Jaotus on selge ja seda ei pea kaunistama. Wegener andis juhtumid ja küsimused; Letzmann andis kinemaatika. David Blanchardi 2013. aasta töö Arizona põhjaosa metsade trombikahjustustest lahutab panused konkreetselt: varaseimate uuringute seas nimetab ta Wegeneri 1917. aasta ja seejärel Letzmanni 1923. aasta tööd ning omistab pöörlemise ja edasiliikumise kombinatsioonide läbitöötamise Letzmannile.

Side jäi püsima. Saksa Vikipeedia märgib, et aastatel 1928–1933 viibis Letzmann sageli Alfred ja Kurt Wegeneri juures Grazi ülikoolis, ja et just sel ajal kirjeldas ta Balti trombiala. Ingliskeelne Vikipeedia annab kitsama versiooni: enamik tema tööst tehti Tartus, kuid 1928. aastal sõitis ta koos Wegeneriga aastaks Grazi. Alfred Wegener suri 1930. aastal Gröönimaal. Letzmanni kirjad on tema jäänuses Deutsches Museumis, kataloogitud kui Nachlass NL 001.

Riigi Ilmateenistus: Meteorology in Estonia (ingliskeelne ajaloolehekülg) · Deutsche Wikipedia: Johannes Peter Letzmann · Antonescu, Ricketts & Schultz, BAMS 100(4), 2019: 100 Years Later · Deutsches Museum: Nachlass Alfred Wegener, NL 001 · English Wikipedia: Johannes Letzmann · Blanchard, Weather and Forecasting 28(2), 2013: A Comparison of Wind Speed and Forest Damage Associated with Tornadoes in Northern Arizona

Keskkonnaagentuuri Valgamaa kliimaülevaade nimetab nn Otepää trombi 10. mail 1920 üheks tuntumaks Eesti trombiks ja annab raja pikkuseks umbes 35 kilomeetrit, Otepäält Lemmatsini Tartu lähedal. Letzmann kirjutas selle üles 65-leheküljelise monograafiana: „Die Trombe von Odenpä am 10. May 1920“, Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis A III, 1–65, 1921. Odenpä on Otepää saksakeelne nimi.

Kaks aastat hiljem tuli suurem. Heino Toomingu konverentsiteesid „Strong tornadoes in Estonia“ annavad 3. augusti 1922 trombi rajaks 82 kilomeetrit — üks pikimaid, mis Põhja-Euroopas registreeritud — ja klassiks P4. Keskkonnaagentuuri Jõgevamaa ülevaade kirjeldab teekonda Saare ja Roela kandist üle Mustvee ja Kauksi Kurtnani.

Sellest sündmusest tuleb Letzmanni ainus arv, mille ta ise ajastas. Kliimateadlane Ain Kallis rääkis 2015. aastal ettekandes, mille Mati Alev Jõgevamaa ajalehes Vooremaa kirja pani, et Letzmanni kirjelduse järgi läbis tromb Saarest Illukani 70 kilomeetrit 105 minutiga. See on umbes 11 meetrit sekundis — tormi enda liikumiskiirus, mitte tuule kiirus selle sees. Just selle vahe peale kogu järgmine peatükk ehitatud ongi.

Kaks Eesti allikat lõpetavad raja eri kohas: keskkonnaagentuur ütleb Kurtna, Ain Kallis Vooremaas Letzmanni järgi Illuka. Need on eri paigad. Kaart selle lehe lõpus märgib Kurtna; Illukal on nüüd oma punkt, ja joonis selle peatüki all annab kahe lõpu vahe.

Vesi andis talle kolmanda juhtumi. Heino Toomingu varasemad konverentsiteesid, „Tornadoes in Estonia“ aastast 2000, märgivad, et 22. juulil 1928 nägi kapten Toom Saaremaa lähedal viisteist kuni seitseteist vesipüksi, ja viitavad Letzmanni 1931. aasta artiklile ajakirjas Annalen der Hydrographie und Maritimen Meteorologie, mille pealkiri ütleb „Gegen fünfzehn“ — umbes viisteist. Letzmanni enda artiklit see leht lugenud ei ole.

Keskkonnaportaal: tornaadod · Tooming, ECSS 2002: Strong tornadoes in Estonia · ESSL: severe weather reference list · Mati Alev, Vooremaa, 11.08.2015: Jõgevamaa asub trombide teel · Tooming, Conference on European Tornadoes and Severe Storms 2000: Tornadoes in Estonia · Riigi Ilmateenistus: Valga maakonna kliimast · Riigi Ilmateenistus: Jõgevamaa kliimast

Saksa Vikipeedia sõnul kuulus Letzmann 1935–1938 Rahvusvahelise Meteoroloogia Organisatsiooni keeriseuuringute komiteesse, ja just see viis otse juhendi koostamiseni. Sama komitee liige oli saksa meteoroloog Harald Koschmieder. Töö tehti kliimakomisjoni palvel.

Dokumendi täispikk pealkiri on „Richtlinien zur Erforschung von Tromben, Tornados, Wasserhosen und Kleintromben“ — juhised trombide, tornaadode, vesipükside ja väiketrombide uurimiseks. See kuulub kliimakomisjoni istungi juurde, mis peeti Salzburgis 13.–17. septembril 1937, ja ilmus trükis selle istungi protokollides, Publ. 38, Leiden, lisa XI, lk 91–110.

Sama teksti dateeritakse kirjanduses kolmel viisil, ja see ei ole segadus, vaid tegelik asjaolu. Istung oli 1937, protokollide köide ilmus 1939, ja Grazi keeriseuuringute jaam andis 1944. aastal välja 32-leheküljelise ümbertöötatud versiooni. ESSLi viitenimestik ja Dotzeki-aegne kirjandus kasutavad 1937; Spektrumi teatmeteos annab 1944. Kõik kolm aastat viitavad millelegi tõelisele.

Mis juhend oli, ütleb Saksa ilmateenistuse meteoroloog Marcus Beyer lühidalt: süstemaatiline käsiraamat vaatlejatele, ja selle uurimistööga oli Saksamaa maailmas teerajaja. See on kolmkümmend neli aastat enne Fujita skaalat. Peterson ei nimeta neid siiski esimesteks — tema 1992. aasta kokkuvõte ütleb „kõige põhjalikumad avaldatud juhised“, ja käesolev leht ei paranda seda tugevamaks.

Sõda katkestas töö. Petersoni 1992. aasta kokkuvõte ajakirjas Weather and Forecasting ütleb, et Teise maailmasõja puhkemine pani tema viljakale tööle sisuliselt piiri; sõda algas 1939. aasta septembris. Ühest Ameerika lugejast on jälg alles: ESSLi viitenimestik pakub Koschmiederi ja Letzmanni 1939. aasta teksti skaneeringut koos J. B. Kinceri kommenteerivate kirjadega; Kinceri nime juurde märgib nimestik USWB — USA ilmabüroo. Neid kirju see leht lugenud ei ole.

Deutsche Wikipedia: Johannes Peter Letzmann · Peterson, BAMS 73(5), 1992: Letzmann and Koschmieder's Guidelines · Deutscher Wetterdienst: Tornadoforschung in Deutschland · Keskkonnaportaal: tornaadod · Peterson, Weather and Forecasting 7(1), 1992: Johannes Letzmann: A Pioneer in the Study of Tornadoes · ESSL: severe weather reference list · English Wikipedia: Fujita scale

Saksa Vikipeedia kirjutab, et rahvussakslasena sunniti Letzmann 1939. aastal sõja puhkedes Eestist lahkuma. Riigi ilmateenistuse Eesti meteoroloogia ajalugu märgib iseseisvalt, et J. P. Letzmann töötas Tartu ülikoolis 1939. aastani. Kaks allikat, üks kuupäev.

Ümberasumine ei olnud tema oma. Saksa Vikipeedia artikkel baltisakslaste ümberasumisest kirjeldab Saksa riigi algatatud operatsiooni, millega baltisakslased asustati suures osas kodumaalt ümber Reich’i annekteeritud Poola aladele. Oktoobrist detsembrini 1939 lahkus Eestist umbes 14 000 inimest. Kogukond, mis oli Liivimaal olnud seitsesada aastat, lahkus ühe sügise jooksul.

Graz andis talle selle, mida Tartu ei olnud andnud. Ingliskeelne Vikipeedia ütleb, et ta oli Grazi ülikoolis meteoroloogiaprofessor 1939. (või 1940.) aastast 1945. aastani — allikas ise kõhkleb algusaasta suhtes — ja et ta rajas seal Forschungsstelle für atmosphärische Wirbel’i, atmosfäärikeeriste uurimisjaama. Spektrumi teatmeteos ütleb selle asemel, et ta juhtis jaama 1940–1947. Kolm kirjeldust, mis ei lange kokku.

1945. aasta lõpus kaotas ta koha ja professuur võeti tagasi. Ta jäi Austriasse. Saksa Vikipeedia kirjutab, et pärast uurimisraha äralõikamist jäi ta Austriasse kuni 1969. aastani. Ingliskeelne Vikipeedia annab varasema kuupäeva: 1962. aastal valis ta pensionile minna Langeoogil asuvasse endiste baltisakslaste kodusse.

Langeoog on Ida-Friisi saar Põhjameres. Oldenburgi ajaleht NWZ kirjutab sinna pääsenud baltisakslastest: üle kolmesaja on maetud luidetel asuvale kalmistule. Ta suri seal 21. mail 1971, kaheksakümne viie aastasena, linnulennul umbes 1 300 kilomeetri kaugusel Tartust ja viiskümmend kaheksa aastat pärast seda, kui ta astus Tartu meteoroloogia observatooriumi teenistusse.

Deutsche Wikipedia: Johannes Peter Letzmann · Deutsche Wikipedia: Umsiedlung der Deutsch-Balten · English Wikipedia: Johannes Letzmann · Riigi Ilmateenistus: Meteorology in Estonia (ingliskeelne ajaloolehekülg) · NWZ: Baltendeutsche auf Langeoog

Petersonil oli sel aastal kaks väljundit. Weather and Forecasting 7(1), lk 166–184, kandis pealkirja „Johannes Letzmann: A Pioneer in the Study of Tornadoes“ — artikkel, mis tutvustas teda ingliskeelsele meteoroloogiale uuesti. Bulletin of the American Meteorological Society 73(5), lk 597–611, andis juhendi enda tõlkes ja kommentaaridega. Selle kokkuvõte algab sõnadega, et kõige põhjalikumad avaldatud trombiuuringute juhised kirjutasid Johannes Letzmann ja Harald Koschmieder, ja et need olid aastakümneid unustatud.

Teine pool tuli Saksamaalt. Nikolai Dotzek (1966 või 1967 – 2010) — ESSLi enda leheküljed annavad tema sünniaasta kahel viisil — asus 1999. aastal DLRi atmosfäärifüüsika instituuti ja korjas kokku ajaloolised materjalid, mida Euroopa raske ilma labor tänaseni oma serveris hoiab, nende seas 1923. aasta väitekiri ja 1939. aasta „Richtlinien“ skaneering, mis ESSLi viitenimestiku järgi kannab Letzmanni käsikirjalisi märkusi. 2000. aastal ilmus Dotzeki, Berzi, Rauchi ja Petersoni ühistöö Meteorologische Zeitschriftis, mis hindas juhendi tähenduse tänasele trombiuuringule ümber.

Siis pandi mudel tööle. Holland, Riordan ja Franklin ühendasid 2006. aastal Letzmanni tuulevälja metsanduse puu stabiilsuse mudelitega ja simuleerisid puude langemist arvutis; Dotzek ja kaasautorid märkisid 2008. aastal — nii võtab selle kokku David Blanchardi 2013. aasta töö —, et need arvutused kinnitasid mustreid, mille Letzmann oli käsitsi joonistanud, sest mõlemad toetusid samale mudelile. Beck ja Dotzek avaldasid 2010. aastal Journal of Applied Meteorology and Climatology 49(7), lk 1517–1537, töö „Reconstruction of Near-Surface Tornado Wind Fields from Forest Damage“, mis taastas Letzmanni formalismi ja rakendas seda tõelistele Euroopa kahjustustele.

Eesti oma taastamine käis Heino Toomingu kaudu. Tema bibliograafia järgi pöördus Tooming trombide uurimise juurde tagasi just Letzmanni pärandi pärast ja korraldas 1995. aastal tema 110. sünniaastapäevaks konverentsi. Riigi keskkonnaportaal kirjutab: „Tänu ameeriklasele Richard Emil Petersonile, sakslasele Nikolai Dotzekile, H. Toomingale ja teistele Eesti uurijatele tuntakse Letzmanni kogu maailmas.“

Meetod on endiselt kasutusel, mitte ainult ajalooline. Saksa kahjustusanalüüsi kontrollnimekiri juhendab, et puude suunad tuleb üles kirjutada nii, et need saaks liigitada kahjustusmustriks Johannes Peter Letzmanni „Richtlinien“ järgi, dateeringuga 1937–1939. Välivorm, mida täidetakse täna, kannab kategooriaid, mille Tartu eradotsent sõnastas.

Üht asja ei ole siiski juhtunud. ESSLi auhinnaleht loetleb kaks teadusauhinda, mida Euroopa raskete tormide konverentsidel välja antakse: Nikolai Dotzeki auhind ja Heino Toomingu auhind. Letzmanni nime kannab neist kumbki mitte. Eestlase nimi ESSLi karikal on Toomingu oma.

Peterson, BAMS 73(5), 1992 · Beck & Dotzek, J. Appl. Meteor. Climatol. 49(7), 2010 · Blanchard, Weather and Forecasting 28(2), 2013: A Comparison of Wind Speed and Forest Damage Associated with Tornadoes in Northern Arizona · ESSL: Historical Resources · ESSL: severe weather reference list · ESSL: awards of the European Conferences on Severe Storms · Keskkonnaportaal: tornaadod · Skywarn Deutschland: Checkliste Schadensanalyse