Ilse Lehiste

Isa oli sõjaväelane, ja täpsemalt kui nii ei ole allikad ühel nõul: Epp Annus kirjutab Eesti Elus, et ta sündis „sõjaväekapteni perekonnas“, Jaan Ross ütleb Sirbis, et isa kuulus Eesti Vabariigi kõrgemasse ohvitserkonda. Vahe ei ole tühine — 1944. aastal otsustas just see, kas põgenemine oli valik või ainus võimalus. Ema ja isa nime ei anna ükski allikas, mida siit kätte sai.

Keith Johnsoni nekroloog ajakirjas Language ütleb tema keeltest lühidalt ja täpselt: uusi keeli õppis ta elu lõpuni, ja nende aluseks olid tema noorusaja eesti, saksa ja vene keel. Kool oli Elfriede Lenderi eragümnaasium — avatud 9. septembril 1907 Suur-Karja 13, kaheksakümne ühe tüdrukuga, kellest enamik olid eestlased ja pärit vaestest peredest; õppekeel oli vene keel kuni 1918. aastani, siis eesti keel. Eesti nekroloogid ütlevad, et ta lõpetas Lenderi gümnaasiumi Saksa okupatsiooni ajal. Seda on raske ühitada sellega, et Lenderi eragümnaasium likvideeriti 1. augustil 1940, kui kõik erakoolid natsionaliseeriti. Leht esitab mõlemad ega vali nende vahel.

Kooli ja ülikooli vahele jäi üks aasta Tallinna konservatooriumis, klaveri erialal. Elulugudes seisab see rida kahe tähtsama vahel ja näeb välja nagu viivitus. Kümme aastat hiljem, Ameerikas, oli see tema teine sissetulek: ta mängis tantsustuudios saatjat. Esimene oli nõudepesu.

Sellest ajast ei ole peaaegu midagi peale kuupäevade. Kus perekond Tallinnas elas, kus ta sündis, kes olid tema õpetajad, kas ta kirjutas midagi — ükski allikas, mida siit kätte sai, ei ütle. Neid puudujääke ei ole siin lehel ära peidetud; need on lehe lõpus nimekirjana kirjas.

Sirp: Ilse Lehiste 31.01.1922–25.12.2010 · Keith Johnson: Ilse Lehiste. Language 87 (2), 2011, lk 384–389 · Keith Johnson: Ilse Lehiste. Nekroloogi avatud versioon, UC Berkeley PhonLab Annual Report 7 (2011) · Epp Annus: Ilse Lehiste. Eesti Elu, 7. I 2011 · Vikipeedia: Elfriede Lenderi Eragümnaasium (CC BY-SA 4.0, siin kohandatud)

Tartu Ülikoolis algas õppetöö uuesti 31. jaanuaril 1942 — Ilse Lehiste kahekümnendal sünnipäeval. Saksa okupatsioonivõimud lubasid esialgu avada ainult arsti-, loomaarsti- ja põllumajandusteaduskonna; ülejäänud, usuteaduskond välja arvatud, avati 15. oktoobril 1942. Tema teaduskond oli nende hulgas.

Ta immatrikuleeriti 1942. aastal filosoofiateaduskonda ja võttis korraga kolm eriala: germaani filoloogia, inglise filoloogia ja klassikaline filoloogia. Eesti keelt ei olnud nende hulgas. Kõiki kolme ajas ta edasi seni, kuni põgenemine õpingud pooleli lõikas.

Seda tasub kaks korda lugeda. Eesti keel, mida ta hiljem mõõtis millisekundite kaupa ja mille kolme välte kohta ta ütles välja selle, mida tänini tsiteeritakse, ei olnud tema õppeaine. Ta jõudis selleni saksa, inglise, ladina ja kreeka keele kaudu — ja alles Ameerikast, kuueteistkümne aasta pärast. Tartust ta kraadi ei saanud.

1944. aasta augusti keskel jõudis sõda Tartu lähedale: Punaarmee 3. Balti rinne tungis Kagu-Eestis ja Kirde-Lätis Marienburgi kaitseliinile peale, ja linnas lagunes tavaline elu. Kes teda Tartus õpetas, ei nimeta ükski leitud allikas; ühtegi tema tolleaegset kirjatööd ei ole leida. Kaks aastat, millest on alles ainult see, mida ta ei õppinud.

Vikipeedia: Tartu Ülikooli ajalugu (1942. aasta avamine) (CC BY-SA 4.0) · Jaan Ross Sirbis: Ilse Lehiste esimesest doktoriväitekirjast ja sellega seonduvast (25. III 2022) · Epp Annus: Ilse Lehiste. Eesti Elu, 7. I 2011 · Sirp: Ilse Lehiste 31.01.1922–25.12.2010 · Martin Jaigma, Tartu linnamuuseum: Saatuseaasta 1944 – suur põgenemine Tartust (26. IX 2024)

Jaan Ross ütleb, miks see nii oli. Isa oli vabariigi kõrgem sõjaväelane; kui Punaarmee 1944. aastal peale tungis, jäi perele Rossi hinnangul arreteerimise, küüditamise või mahalaskmise eest ainult üks pääsetee — põgeneda. See ei olnud valik kahe riigi vahel. See oli valik lahkumise ja selle vahel, mis oleks tulnud.

Ta oli kakskümmend kaks. Vikipeedia artikli „Suur põgenemine“ järgi lahkus 1944. aastal Eestist umbes 80 000 inimest ja ligikaudu 40 000 neist jõudis laevadel ja maitsi Saksamaale; põgenikevool Saksamaale algas suvel ja oli suurim septembris, evakueeruti sõjaväe transpordilaevadel Pärnust, Paldiskist ja Tallinnast. Vooge oli kaks, üks üle mere Rootsi — sinna pääses ligi 30 000 inimest — ja teine Saksamaa poole. Nemad läksid teise.

Mida see maksis, on kirjas nekroloogides ühe reaga korraga. Vend — ainus õde-venda — mobiliseeriti Nõukogude armeesse ja ta hukkus sõjas; tema nime, vanust ega surmakohta ei anna ükski allikas. Isa suri Saksamaa-aastatel. Ingliskeelsed nekroloogid ütlevad ainult, et ta suri; Jaan Ross toob Sirbis edasi Lehiste tuttava, psühhiaater Stella Karolini öeldu, et isa lõpetas Hamburgis ise oma elu. Leht annab mõlemad ega vali.

Ja üks lause emalt, mille Ross samuti kirja paneb. Ema oli nende aastate kaotustest nii murtud, et ütles tütrele: kui sa abiellud, siis ma suren. Ilse Lehiste ei abiellunud kunagi. Keith Johnsoni nekroloogi järgi kolis ema koos temaga Columbusesse ja suri umbes aasta pärast seda, kui tütar 1963. aastal Ohio osariigi ülikooli tööle asus.

Ohio osariigi ülikooli lingvistikaosakond: Remembering Ilse Lehiste — Craige Robertsi ja Jaan Rossi mälestuskõned ning kolleegide järelehüüded · Jaan Ross Sirbis: Ilse Lehiste esimesest doktoriväitekirjast ja sellega seonduvast (25. III 2022) · Vikipeedia: Suur põgenemine (CC BY-SA 4.0, siin kohandatud) · Kaja Kumer-Haukanõmm: 1944. aasta suur põgenemine ja eliidi lahkumine Eestist (Tuna 4/2014) · Keith Johnson: Ilse Lehiste. Language 87 (2), 2011, lk 384–389 · Keith Johnson: Ilse Lehiste. Nekroloogi avatud versioon, UC Berkeley PhonLab Annual Report 7 (2011)

Kuhu ta 1944. ja 1946. aasta vahel jäi, selles allikad lahknevad. Sirbi nekroloog ja Läti portaal Livones.net ütlevad, et ta jätkas katkenud õpinguid kõigepealt Leipzigi ülikoolis ja alles siis Hamburgis; ingliskeelne Vikipeedia ja Ohio osariigi ülikooli mälestuskiri nimetavad ainult Hamburgi. Kumbki pool ei anna semestrit ega kuupäeva.

2. jaanuaril 1946 asus tõlkija-masinakirjutaja Ilse Lehiste tööle eesti rühma juures, mis Balti Ülikooli organiseeris. See on varaseim täpselt dateeritud töökoht, mille allikad talle Saksamaal annavad. Ülikool alustas õppetööd 14. märtsil 1946 Hamburgi ajaloomuuseumi hoones — Postimees ütleb 16. märtsi — ja esimese semestri lõpuks oli seal 1025 üliõpilast, neist 154 eestlast, ning 131 õppejõudu, neist 25 eestlast. 1947. aasta alguses koliti Pinnebergi endisesse Eggerstedti lennuväekasarmusse. Üliõpilasena oli ta seal kirjas ainult vabakuulajana. 8. juulil 1947 sai temast Eesti Akadeemilise Klubi abiesimees. Felix Oinas, kes käis seal külalislektorina, mäletas teda ühe oma kõige tõsisema õpilasena.

Kraadi tee käis mujalt. Hamburgi ülikooli üliõpilaseks sai ta 1946/47. õppeaasta talvesemestril; käsikiri sai valmis 14. novembril 1947 ja on 115 masinakirjalehekülge; suuline eksam kestis kaks päeva, 26. ja 27. veebruaril 1948; filoloogiadoktoriks promoveeriti ta 12. juulil 1948. Juhendaja oli Hamburgi anglist Wolff, keda Ross nimetab Jakobiks ja saksa teatmeteosed Emiliks — Jakob on tema kolmest eesnimest esimene; 1945. aastal olid britid ta ülikooli esimeseks sõjajärgseks rektoriks määranud.

Väitekiri kandis pealkirja „Über die Ethik der nach altnordischen Quellen geschaffenen Werke von William Morris“ — vanapõhja allikate põhjal loodud William Morrise teoste eetikast — ja põhiväide seisab kuuendas ja seitsmendas peatükis. Ingliskeelsed kokkuvõtted teevad sellest „väitekirja vanapõhja keelest“, mis ei ole sama asi. 1949. aastal pääsesid ema ja tütar Luterliku Maailmaliidu toel Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse.

Jaan Ross Sirbis: Ilse Lehiste esimesest doktoriväitekirjast ja sellega seonduvast (25. III 2022) · Vikipeedia: Balti Ülikool (CC BY-SA 4.0, siin kohandatud) · Ingliskeelne Vikipeedia: Baltic University (CC BY-SA 4.0, siin kohandatud) · Aimar Altosaar Postimehes: Balti Ülikool – 80 aasta tagune ime varemeteväljal (16. III 2026) · Saksakeelne Vikipeedia: Emil Wolff (Anglist) (CC BY-SA 4.0)

1949: Luterliku Maailmaliidu abiga jõudsid ema ja tütar Ühendriikidesse. Esimene elukoht oli Jaan Rossi järgi Tacoma Seattle’i lähedal — ingliskeelsetes järelehüüetes lihtsalt üks väikelinn Seattlest lõunas. Esimene töö oli nõudepesu. Teine oli klaverisaatja tantsustuudios — see üks aasta Tallinna konservatooriumis tasus end ära. Kolmas oli saksa keele õpetamine: Kansas Wesleyani ülikoolis uusimate keelte abiprofessorina ühe aasta, 1950–51, ja siis viis aastat Detroit Institute of Technology’s, 1951–56.

Detroidist lahkus ta selleks, et teha teine doktorikraad. See tuli Michigani ülikoolist 1959. aastal: filosoofiadoktor lingvistikas, üksteist aastat pärast esimest, teises riigis ja teises aines. Väitekiri „An Acoustic-Phonetic Study of Internal Open Juncture“ küsis, kuidas kuulaja kuuleb sõnadevahelist piiri — laboris, mitte paberil. See ilmus 1960. aastal ajakirja Phonetica lisana.

Kraadiga Ann Arborist ta ära ei läinud. Aastatel 1959–1963 töötas ta teadurina Gordon E. Petersoni juures Michigani kommunikatsiooniteaduste laboris, ja sealt tuli rida uurimusi vokaalikestusest, sisemisest põhitoonist ja amplituudist. „Duration of Syllable Nuclei in English“ (Peterson ja Lehiste, Journal of the Acoustical Society of America 32, 1960, lk 693–703) mõõtis 1263 konsonant-tuum-konsonant sõna, mille ütles üks kõneleja ühes ja samas raamlauses. Ja nende 1961. aasta uurimus diftongidest ja liuglevatest häälikutest pani kirja täpsed akustilised kriteeriumid selle kohta, kus üks häälik lõpeb ja teine algab — Keith Johnson kirjutab oma nekroloogis, et neid tsiteeritakse standardina tänini.

Ja keset kõike seda, 1960. aastal, ilmus eesti keele artikkel. „Segmental and syllabic quantity in Estonian“, kuuskümmend kaks lehekülge kogumikus American Studies in Uralic Linguistics, Bloomington — kuusteist aastat pärast lahkumist ja sama aasta, mil ilmus Michigani väitekiri. Eesti keel ei olnud tema tööülesanne. Ta ütles ise, et eesti keele foneetiline uurimine ei kuulunud talle pandud ülesannete hulka; alates 1960. aastast on tema töödes ometi väga palju järeldusi eesti foneetika kohta. Järgmine peatükk on see üks artikkel.

Jaan Ross Sirbis: Ilse Lehiste esimesest doktoriväitekirjast ja sellega seonduvast (25. III 2022) · Keith Johnson: Ilse Lehiste. Nekroloogi avatud versioon, UC Berkeley PhonLab Annual Report 7 (2011) · Zita McRobbie-Utasi: Ilse Lehiste (1922–2010). The significance of empirical evidence in linguistics (FUSAC) (CC BY 3.0) · Mary E. Beckman ja Linda Shockey: In memoriam Ilse Lehiste. Journal of the IPA 41 (1), 2011 · Ilse Lehiste (kaasa aitasid Mary Beckman, Robert A. Fox ja Keith Johnson): History of Phonetics at Ohio State · Jaan Ross, Pire Teras, Eva Liina Asu jt: Tänapäeva eesti kirjakeele uurimine. Foneetika (Emakeele Seltsi aastaraamat 48, 2002)

1963. aastal tuli ta Michiganist Ohio osariigi ülikooli slaavi keelte ja lingvistika osakonna abiprofessoriks. Teisisõnu jõudis ta kohale enne, kui seal oli lingvistikaosakonda, kuhu jõuda. Lingvistikaosakond loodi 1962. aastal jaotusena, mille etteotsa tuli William S-Y. Wang; esimestel aastatel oli seal kolm täiskohaga õppejõudu — Wang, Lehiste ja Charles Fillmore. Doktoriõppe programm jõustus 1965/66. õppeaasta algul.

Ta oli osakonna asutajaliige ja selle esimene juhataja — ja siin lähevad Ohio enda leheküljed omavahel lahku. Ülikooli teadusprofiil ütleb, et osakond asutati 1967. aastal; osakonna enda mälestusleht ja MIT Pressi autorimärkus tema 1986. aasta raamatus ütlevad 1965. Sama lugu on juhatamisega: 1987. aasta pühendusteose kataloogikirje annab kaks ametiaega, 1967–71 ja 1985–87, osakonna foneetikaajalugu kolm — 1965–71, kohusetäitjana 1984–85 ja uuesti 1985–87. Nii või teisiti oli ta osakonna eesotsas nii alguses kui ka lõpus. Ja ta rajas foneetikalabori, mis oli algusest peale sisustatud akustilise foneetika jaoks.

Raamatud. „Readings in Acoustic Phonetics“ (MIT Press, 1967) on tema koostatud kogumik akustilise foneetika alustekstidest vokaalide, konsonantide ja prosoodia kohta; Keith Johnsoni sõnul oli see veerand sajandit eriala standardne sissejuhatus. „Suprasegmentals“ (MIT Press, 15. märts 1970, 194 lehekülge) on monograafia vältest, põhitoonist ja rõhust — tunnustest, mis ulatuvad üle ühe hääliku — ja sellest, mida need keeles teevad; kõige rohkem tsiteeritakse sealt lauset „A phonologist ignores phonetics at his own peril“ (lk vi) — fonoloog eirab foneetikat omal vastutusel. Selle peatüki pealkirjas seisab see lause meie tõlkes. Ja koos Pavle Ivićiga „Word and Sentence Prosody in Serbocroatian“ (MIT Press, 1986).

1970. aastal juhtis ta Ameerika Lingvistikaseltsi suvist lingvistikainstituuti Columbuses ja õpetas seal ise kursust suprasegmentaalidest — sama aine, millest samal aastal ilmus raamat. 1980. aastal oli ta Ameerika Lingvistikaseltsi president ja sai samal aastal ühe Ohio osariigi ülikooli esimestest silmapaistva teadustöö auhindadest. Ülikool nimetas ta nii Distinguished University Professoriks kui ka Distinguished Scholariks. Kokku on tema nimel üle kahekümne raamatu, umbes kakssada artiklit ja sada arvustust. 1987. aastal läks ta pensionile; kolleegid tähistasid seda pühendusteosega, mis ilmus osakonna töid sarjas numbrina 35 ja mille toimetasid Brian D. Joseph ja Arnold M. Zwicky.

Ohio osariigi ülikooli lingvistikaosakond: Remembering Ilse Lehiste — Craige Robertsi ja Jaan Rossi mälestuskõned ning kolleegide järelehüüded · Ohio osariigi ülikool: Ilse Lehiste, teadusprofiil · Ilse Lehiste (kaasa aitasid Mary Beckman, Robert A. Fox ja Keith Johnson): History of Phonetics at Ohio State · Ohio osariigi ülikooli lingvistikaosakonna uudiskiri, kevad 2015: 50 Years of Ohio State Linguistics · Marjorie K. M. Chan, Ohio osariigi ülikool: Program History · MIT Press: Suprasegmentals (1970) · MIT Press: Readings in Acoustic Phonetics (1967) · Keith Johnson: Ilse Lehiste. Nekroloogi avatud versioon, UC Berkeley PhonLab Annual Report 7 (2011) · Zita McRobbie-Utasi: Ilse Lehiste (1922–2010). The significance of empirical evidence in linguistics (FUSAC) (CC BY 3.0)

Kongressi korraldas tollane Keele ja Kirjanduse Instituut ja osalejaid oli ligi tuhat. See tõi foneetikamaailma linna, kust ta oli nelikümmend kolm aastat varem poole tunni etteteatamisega lahkunud — ja tõi selle sinna ajal, mil riiki, kust ta lahkus, veel ei olnud.

Tunnustused tulid järjekorras. Audoktor: Essexi ülikool 1977, Lundi ülikool 1982, Tartu ülikool 1989 — kaks aastat enne taasiseseisvumist, seesama ülikool, kuhu ta astus 1942. aastal ja millest ta 1944. aastal ilma kraadita lahkus — ja Ohio osariigi ülikool 1999, sügisese lõpuaktuse ajal 10. detsembril, ühena viiest. Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige 1990. Soome Teaduste Akadeemia välisliige 1998. Eesti Teaduste Akadeemia välisliige 23. aprillil 2008, kaheksakümne kuue aastasena. Valgetähe III klassi teenetemärk 2001. Ja 2009. aastal, kaheksakümne seitsme aastasena, Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind — laureaadid istutavad Väike-Maarja keeletammikusse nimelise puu, ja tema oma seisab seal.

2001. aastal ilmus koos Jaan Rossiga „The Temporal Structure of Estonian Runic Songs“ (Walter de Gruyter, 214 lk) — muusikateadlase ja keeleteadlase koos lugemine arhiivisalvestustest, mis on enamasti tehtud kahekümnenda sajandi esimesel poolel, ja mis jälgib, kuidas värsimõõt ja keele enda välted teineteise vastu töötavad. Tagasi kõige vanema eesti keele juurde, karjääri teisest otsast.

Miks ta seda tegi, küsiti temalt Sirbi intervjuus 8. mail 2009. Ta vastas, et Eestit ei olnud tol ajal kaardil, ja mida rohkem eestlastest teatakse, seda raskem on neist vaikides üle minna. Samas vestluses ütles ta keeleõppe kohta: „Reeglitega õpetatakse surnud keeli, elavaid keeli õpitakse ühiskonnas, kus on vaja ennast arusaadavaks teha.“ Ta suri jõulupäeval, 25. detsembril 2010, kaheksakümne kaheksa aastasena. Ohio osariigi ülikool pidas 11. ja 12. novembril 2011 tema mälestussümpoosioni ja peab tema nimelist fondi, millest antakse doktorantidele uurimistoetusi. 17. märtsil 2022 pidasid Emakeele Selts ja Eesti Teaduste Akadeemia Tartus koosoleku „Ilse Lehiste 100“.

Jaan Ross, Pire Teras, Eva Liina Asu jt: Tänapäeva eesti kirjakeele uurimine. Foneetika (Emakeele Seltsi aastaraamat 48, 2002) · Sirp: Elavaid keeli õpitakse ühiskonnas (8. V 2009), vestluse üles kirjutanud Maris Johannes · Ross & Lehiste: The Temporal Structure of Estonian Runic Songs · Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat 2008