Maa Jupiter Neptuun Pilve sisemine serv Öpiku pilv, 1932 Pilve välimine serv Öpiku piir, 1932

Arvutatud taevas · Mees, kes arvutas käsitsi

Ernst Öpik

Sündinud 22. oktoobril 1893 Kundas, surnud 10. septembril 1985 Bangoris

Astronoom Kundast. Ta arvutas 1922. aastal välja, kui kaugel on Andromeda udukogu, kolm aastat enne Hubble’it, ja pani 1932. aastal Päikese ümber komeedipilve.

1 AU valgus 499,0 s Päike −26,8ᵐ üks tiir Kepleri järgi 1 aasta lähim: Maa

Andromeda, 778 kpc = 1,6·10¹¹ AU, jääb sellest skaalast 5,2 dekaadi võrra kaugemale; see redel on paberil, peatükk 03

01AlgusBeginnings

01 · Kunda · 59°30′N 26°32′E

Kunda poiss, kes arvutas välja võimatu tiheduse.

Ernst Julius Öpik sündis 22. oktoobril 1893 Kundas sadama- ja tolliametniku peres, kus kasvas kuus poega ja üks tütar. Tallinna gümnaasiumist viis tee 1912. aastal Moskvasse, kus ta avaldas üliõpilasena nelja aastaga 18 artiklit. 1916. aastal tuli tal ühe tähe keskmine tihedus üle 25 000 korra suurem Päikese keskmisest tihedusest. Seda arvu nimetas ta ise võimatuks.

3 000 km teekonda · 70 päeva · 42,9 km päevas 2 789 km linnulennult Moskva – Taškent · teekond 1,08 × pikem Kuldmedal ja teleskoop · 1911 · seitsmeteistkümneselt Tallinn 1911 · 17~ Moskvasse, mitte Tartusse · 1912 · kaheksateistkümneselt Moskva 1912 · 18~ 3000 km seitsmekümne päevaga · jaanuar 1919 · 25-aastane Taškent 1919 · 25 Astronoom-observaator Tartu tähetornis · 1. XII 1921 · 28-aastane Tartu 1921 · 28
3 000 km · 70 päeva Allika kaks arvu, 3 000 km ja 70 päeva, annavad 42,9 km päevas. Linnulennult on Moskvast Taškenti 2 789 km, arvutatud samadest koordinaatidest, mida kasutavad kompass ja kaart; teekond oli sellest 1,08 korda pikem. Vanus igal kolimisel on loetud sünnipäevast 22. X 1893: Tallinn 1911, seitsmeteistkümneselt; Moskva 1912, kaheksateistkümneselt; Taškent 1919, 25-aastane; Tartu 1921, 28-aastane. Aastatäpsusega ridadel (märk ~) nii, nagu sündmus jääks enne tema sünnipäeva sel aastal. 1919 · 1911 · 1912 · 1919 · 1921 · Moskva · Taškent

Ernst Julius Öpik sündis 22. oktoobril 1893 Kundas, väikeses sadama- ja tsemendilinnas Virumaa rannikul. Osa allikaid annab sünnikuupäevaks 23. oktoobri ja sünnikohaks Port Kunda; kahe kuupäeva vahe tuleneb tõenäoliselt vanast ja uuest kalendrist. Isa Karl Heinrich Öpik oli Kunda sadamaülem, keda on nimetatud ka kohalikuks tolli- ja sadamaametnikuks; ema oli Leontine Johanna, neiupõlvenimega Freiwald. Peres kasvas kuus poega ja üks tütar. Aastatel 1888–1900 elas pere Kunda sadama kõrval Lontova asulas, nii et lapsepõlvekodu oli tegelikult seal, kuigi sünnikohana on kirjas Kunda.

1900. aastal kolis pere Kundast Tallinna. Ernst astus Tallinna Nikolai gümnaasiumi, tänasesse Gustav Adolfi gümnaasiumi, ja sooritas sisseastumiseksamid nii hästi, et ta vabastati õppemaksust. Kooli lõpetas ta 1911. aastal kuldmedaliga. Astronoomia algas juba koolipingis: koos klassikaaslastega asutas ta seltsi „Vega“ ja neil õnnestus hankida kolmetollise läätsega teleskoop. Teine võimalus oli muusika. Öpik oli vilunud pianist, tal oli absoluutne kuulmine ja ta kaalus tõsiselt muusikuteed, enne kui valis astronoomia.

1912. aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli asemel Moskva ülikooli, sest Moskvas sai ta eratunde andes end ise ära elatada. Astronoomiaprofessorid olid seal Vitold Tseraski ja Pavel Sternberg, kuid Öpik oli suuresti iseõppija ja väitis, et tal pole neilt midagi õppida. Moskvasse läks ta uurima Päikesesüsteemi väikekehi: asteroide, komeete ja meteoore. Aastatel 1912–1916, veel üliõpilasena, avaldas ta 18 artiklit. 1915. aastal määras ta Galaktika ketta aine dünaamilise tiheduse. 1916. aastal sai ta astronoomiakraadi ja jäi Moskvasse: kuni 1919. aastani õpetas ta ülikoolis ja selle observatooriumis.

Üks üliõpilaspõlve töödest jäi püsima. Artiklis The Densities of Visual Binary Stars (Astrophysical Journal, kd 44, lk 292–302, 1916) arvutas Öpik visuaalsete kaksiktähtede tihedused nende orbiitide, masside ja heleduste põhjal. Omicron-2 Eridani kaaslase (40 Eridani B) tihedus tuli üle 25 000 korra suurem Päikese keskmisest tihedusest. See on tema enda 1916. aasta arv, mitte tänapäevane mõõtmistulemus. Oma vastust nimetas ta ise „võimatuks“. Arvutus pidas paika, aga füüsikat, mis seda seletaks, veel ei olnud. Tänapäeval teatakse, et tegu on valge kääbusega. Armagh’ observatoorium dateerib arvutuse 1915. aastasse; artikkel ilmus 1916. aastal.

1919. aasta jaanuari lõpus lahkus Öpik näljasest Moskvast. Üle saja õppejõu asus koos peredega teele, et uus ülikool Taškendis tööle panna; Öpik oli nende seas ainus astronoom. Teekond oli 3000 km pikk ja kestis 70 päeva; kohale jõuti aprilli alguses. Turkestani ülikoolis oli ta dotsent ja astronoomiaosakonna juhataja ning tema peamine ülesanne oli Taškendi observatooriumi taaselustamine. Kesk-Aasiasse jäi ta aastateks 1919–1921. Teekonnast ja Taškendi aastatest kirjutas ta ise alles 1977. aastal ajakirjas Annual Review of Astronomy and Astrophysics.

1921. aastal tuli ta tagasi. Öpik oli kommunismi vastane ja astus Vene kodusõja ajal vabatahtlikuna valgete armeesse; nüüd naasis ta iseseisvasse Eestisse, kus temast sai Tartu ülikooli astronoom ja dotsent. Alates 1. detsembrist 1921 töötas ta Tartu tähetornis astronoom-observaatorina, ametikohal, mis võimaldas tal pühenduda täielikult teadustööle. Moskva ja Turkestani aastad jäid selja taha; ees oli Toomemägi, kus ta töötas 1944. aastani. 1922. aastal, aasta pärast kojujõudmist, arvutas ta seal välja Andromeda udukogu kauguse.

Selle peatüki allikad · 9

02TartuTartu

02 · Tähetorn · 58°23′N 26°43′E

Tähetorn Toomemäel ja sada viisteist lehekülge käsitsi.

1. detsembril 1921 sai Öpikust Tartu Ülikooli tähetorni astronoom-observaator. Sellel ametikohal püsis ta 1944. aastani, Eestist lahkumiseni. Siit tulid nii Andromeda udukogu kauguse arvutus kui ka 115 lehekülge tähemudeleid, mis kõik on käsitsi arvutatud.

18 artiklit üliõpilasena Moskva · 1912 1925 1930 1935 1940 8 066 päeva · 22,1 aastat Astronoom-observaator Tartu tähetornis · 1. XII 1921 Ametisse · 1. XII 1921 Kuidas tähest saab punane hiid · 115 lk 115 lk · 1938 Vankriga, siis laevaga · 1944 Põgenemine · 1944
8 066 päeva 8 066 päeva ametis: 1. XII 1921 kuni 1944. aasta põgenemiseni, mille rida annab ainult aasta, seega on lõpp loetud 1. jaanuarist — kakskümmend kaks aastat ametis, aastatäpsusega. Enne seda 18 artiklit Moskva üliõpilasena, Eesti allika arv; ametiajal 1938. aasta Tartu monograafia „Stellar Structure, Source of Energy, and Evolution“, 115 lehekülge. 1921 · 1944 · 18 artiklit · 1938

Tartu rahu avas tee koju. Taavet Rootsmäe, kes kandis 1936. aastani nime David Rootsman ja oli 1919. aastast Tartu astronoomiaprofessor ning tähetorni direktor, kutsus Öpiku isiklikult tagasi. Öpik oli siis Taškendis, kus ta oli kaks aastat tegelenud vastasutatud Turkestani ülikooli observatooriumi sisseseadmisega. 1. detsembril 1921 asus ta tööle Tartu Ülikooli tähetorni astronoom-observaatorina. Tema ametinimetus oli astronoom ja dotsent ning selles ametis oli ta 1921. aastast 1944. aastani, see tähendab kuni Eestist lahkumiseni. Ametikoht andis talle just selle, mida ta vajas: võimaluse pühenduda täielikult teadustööle ja aidata taastada tähetorni 19. sajandi hiilgust.

Tähetorni hakati Toomemäele ehitama 1808. aastal ja hoone valmis 1810. aastal; vajalike instrumentide ülesseadmine võttis veel mõned aastad. Friedrich Georg Wilhelm von Struve töötas majas alates 1813. aastast ning sai 1820. aastal professoriks ja direktoriks. Struve avaldas 1837. aastal Veega kauguse esialgse hinnangu. Mõni Tartu ülevaade annab talle esikoha, kuid esimese usaldusväärse täheparallaksi määramise au omistatakse tavaliselt Friedrich Wilhelm Besseli 1838. aasta tööle tähega 61 Cygni; Struve muutis hiljem oma Veega tulemust. 1824. aastal saabunud Fraunhoferi refraktor oli tollal maailma parim vaatlusriist: 24,4 cm läbimõõduga objektiiv, esimene õnnestunud Saksa ekvatoriaalne montaaž ja täpne kellamehhanism, mis hoidis objekti pikka aega vaateväljas. Selle riistaga koostas Struve 3112 kaksik- ja mitmiktähe kataloogi. Öpiku ajaks oli see pärand, mitte igapäevane tööriist; teadustöö oli majas tasapisi alla käinud.

Rootsmäe pidas loenguid, Öpik tegi teadust. Just tema tõi Tartu teadustöö pärast järkjärgulist allakäiku tagasi maailmatasemele. 1923. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoritöö meteoorivaatlustest. Tartus täiustas ta oma meteooride kaksikloenduse meetodit ja konstrueeris kiikuva peegliga meteoorikaamera, sama mõtte fotograafilise variandi. Siit tuli 1922. aastal ka Andromeda udukogu kauguse hinnang, millest räägib järgmine peatükk. Suure osa Tartu-aegsest tööst avaldas ta Tartu observatooriumi publikatsioonides. See 1817. aastast ilmunud sari oli tollal maailma vanim perioodiline astronoomiaväljaanne.

1930. aastal kutsus Harvardi observatooriumi direktor Harlow Shapley Öpiku Ameerikasse. Põhjuseks võis olla just tema meteooride kaksikloenduse meetod. Aastatel 1930–1934 oli Öpik Harvardis külalisteadlane ja lektor, jäädes ühtlasi Tartu tähetorni koosseisu. Seal rajas ta meteooriuuringute rühma. Oktoobrist 1931 juulini 1933 juhtisid Öpik, Harlow Shapley ja Samuel L. Boothroyd Arizona meteooriekspeditsiooni. Kahe kõrbes veedetud vaatlushooaja jooksul registreeriti umbes 22 000 meteoori; teised allikad annavad sama kampaania kohta 26 000 ning neid arve ei ole omavahel kokku viidud. Kogutud materjali töödeldi hiljem Tartus, aastatel 1932–1934. Harvard pakkus talle professuuri. Ta loobus sellest. Tartu oli talle armsaks saanud.

Tartu perioodi tähtsaim töö ilmus 1938. aastal: „Stellar Structure, Source of Energy, and Evolution“, Tartu observatooriumi publikatsioonide 30. köide, leheküljed 1–115. See ei olnud lühiartikkel, vaid monograafia. Iga tähemudel selles oli käsitsi arvutatud. Öpik tõi esimesena sisse segunemata liitmudelid: konvektiivne heeliumituum ja selle kohal kiirguslikus tasakaalus vesinikuümbris. Ta näitas, et kui vesinik tähe keskmes otsa saab, tõmbub tuum kokku ja selle temperatuur tõuseb üle 10 000 000 kraadi Celsiuse järgi, väliskihid aga paisuvad. See on punase hiiu pilt. Selleni jõudis ta viisteist aastat enne Hoyle’i ja Schwarzschildi; teised allikad annavad vaheks umbes kümme aastat. Samal aastal valiti Öpik Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.

Sarja töökeel oli 1930. aastatel saksa keel. Samas sarjas ilmus 1934. aastal Rootsmäe artikkel „Ein Beitrag zur Kenntnis der Orionidenströme“, autori nimi oli sellel veel D. Rootsman. Direktor ja astronoom-observaator tegelesid meteooriküsimustega kõrvuti. Öpiku 1938. aasta monograafia trükiti 1979. aastal osaliselt ja koos kommentaaridega uuesti kogumikus „A Source Book in Astronomy and Astrophysics, 1900–1975“, mille toimetasid Kenneth R. Lang ja Owen Gingerich ning mille andis välja Harvard University Press. Sada viisteist lehekülge Tartu paberit jõudis sajandi võtmetööde antoloogiasse.

Selle peatüki allikad · 10

03AndromedaAndromeda

03 · 1922 · 58°23′N 26°43′E

Üks laenatud suhtarv ja Andromeda jäi väljapoole Linnuteed.

1922. aastal küsis Öpik Tartus, kas spiraaludukogud asuvad Linnutee sees või väljaspool seda. Vastuse sai ta pöörlemiskiirusest, fotomeetrilisest heledusest ja ühest suhtarvust, mille ta pidi eeldama. Tema arv oli 450 kpc; tänapäevane väärtus on umbes 778 kpc.

d = 4πG · · = 450 kpc

  1. R = θd = 0,327 kpc
  2. M = V²R/G = 4,5 × 10⁹ M☉
  3. F = F₀·10−0,4 m = 2,7 × 10⁻¹⁰ W/m²
  4. L = 4πd²F = 1,7 × 10⁹ L☉
Tartu, 1922: Andromeda udukogu kaugus, arvutatud käsitsi; liiguta ükskõik millist neljast ja read arvutatakse uuesti. allikas
θ V
M = V²R / G, L = 4πd²F, R = θd

Kaks neljast on tema artiklis kirjas: nurkraadius 150 kaaresekundit ning massi ja heleduse suhe 2,63. Ülejäänud kaks tulenevad artiklist: kiirus 243,5 km/s annab massi, mille ta tuletab, 4,5 miljardit päikesemassi, ja heledus on see, mis annab tagasi tema vastuse 450 kpc.

450 kpc 1,47 miljonit valgusaastat

M/L, mis annaks tema kolmest muust arvust 785 kpc: 1,51

Tänane kaugus Andromeda galaktikani: 778 kpc allikad lahknevad

1922. aastal oli Andromeda udukogu valguselaik, mille kaugust polnud millegagi mõõta. Veel oli lahtine, kas spiraaludukogud asuvad Linnutee sees või moodustavad väljaspool seda omaette süsteeme. Alates 1. detsembrist 1921 oli Öpik Tartu ülikooli astronoom ja dotsent. Ta käsitles seda arvutus-, mitte vaatlusülesandena ja lahendas selle arvudega, mis teised olid juba avaldanud. Armagh’ observatoorium, kus ta hiljem töötas, märgib, et esimene „tõestus“ M31 galaktikavälise olemuse kohta tuli just sellest arvutusest.

Tal oli kolm asja. Pöörlemisandmed ei olnud tema omad: ta võttis Francis Pease’i 1918. aasta kiiruskõvera, mis oli saadud Doppleri nihke spektroskoopiaga. Heledus tuli udukogu keskosa fotomeetriast. Mõõtmisala oli udukogu sisemine osa kuni 150 kaaresekundi ehk kahe ja poole kaareminuti suuruse nurkraadiuseni, mis tema saadud 450 kpc juures vastab umbes 0,33 kiloparsekile. Kolmas asi oli suhtarv: Päikese naabruskonna massi ja heleduse suhe 2,63 päikeseühikutes, mis pärines Kapteyni 1904. ja van Rhijni 1920. aasta andmetest.

Meetod on lühike. Newtoni seadus muudab pöörlemise massiks: 150 kaaresekundi sees 4,5 miljardit päikesemassi. Fotomeetria ütleb, kui heledana seesama piirkond meile paistab. Et neist kahest kaugus saada, tuleb teada, kui hele see piirkond tegelikult on, ja mass üksi seda ei ütle. Nii eeldas Öpik, et teatud tähemass annab M31-s sama palju valgust kui seesama mass Päikese ümbruses. See üksainus eeldus ongi kogu arutluskäik. Kõik ülejäänu sai ta järele vaadata.

Vastus oli 450 kpc ehk 450 000 parsekit. See teeb umbes 1,47 miljonit valgusaastat; populaarsetes käsitlustes ümardatakse see 1 500 000 valgusaastani. Sellise kaugusega jääb udukogu juba kaugele väljapoole meie Galaktikat. See on tema enda arv, mitte tänapäevane. Lool on teine pool. 2011. aasta taasläbivaatus märgib, et ta sai oma andmetest kõigepealt 785 kpc ja pakkus avaldatud töös selle asemel 450 kpc, tuginedes M31 teistsugusele eeldatavale massi ja heleduse suhtele. Kõrvale jäetud arv on peaaegu täpselt tänapäevane kaugus. See lugu tugineb ühele retsenseeritud allikale ja nii on see siin ka kirjas: tõenäoline, mitte kindel.

Kolm aastat hiljem tegi Edwin Hubble sama asja teistpidi. 1924. aasta lõpuks oli ta udukogus leidnud 36 muutlikku tähte, neist 12 kefeiidi, ja 1925. aasta alguses teatas ta nende järgi kauguse. Kirjanduses esitatakse tema kefeiidikaugusena 285 kpc, sedasama nii M31 kui ka M33 kohta. Tänapäeval loetakse kauguseks umbes 778 kpc ehk 2,54 miljonit valgusaastat; avaldatud väärtused jäävad ligikaudu vahemikku 765–785 kpc. Öpiku 450 kpc on umbes 1,7 korda liiga väike. Hubble’i 285 kpc on umbes 37 protsenti tänasest väärtusest.

Öpiku arv oli varasem ja tänapäevasele väärtusele lähemal, kuid valdkonda mõjutas siiski Hubble’i oma. Kuni 1950. aastateni kasutati enamasti väärtust 210–250 kpc, mille olid avaldanud Hubble ja teised tolleaegsed autoriteedid. Meie allikad panevad selle kirja, kuid ei seleta seda. Öelda saab niipalju, kuidas need kaks arutluskäiku olid üles ehitatud. Hubble osutas tähtedele, mis ta oli udukogu seest leidnud. Öpik palus lugejal möönda, et tähemass annab seal sama palju valgust kui siin. Teda peetakse esimeseks, kes 1922. aastal määras täpselt ühe väljaspool meie Galaktikat asuva objekti kauguse.

Selle peatüki allikad · 6

04MeteooridMeteors

04 · Arizona · 1931 — 1933

Kiikuv peegel, mis muutis langeva tähe mõõdetavaks.

Ta mõtles välja peegli, mis kiikus teadaoleva sagedusega ja venitas meteoori sirge jälje aasadeks. Aasade loendamine andis kiiruse igale palja silmaga nähtud meteoorile. Kaks hooaega Arizona kõrbes, üle kahekümne tuhande meteoori, üks vale vastus ja ligi kolmkümmend aastat selle parandamiseks.

1 2 3 4 f = 5 Hz · N = 4 0 20° · 0,8 s

N = 4 lainet · ω = 25 °/s · kaugus 141,4 km · v = 61,7 km/s · 0,86 × lagi · alla lae; orbiit määramata

Kõik viis sisendit on lugeja valik, mitte allikast; kõrgus on eeldus.

280 km/s oleks 3,9 × lagi (71,9 km/s): hüperboolne

100 % 0 % 57,2 protsenti hüperboolsetel orbiitidel · 1940 57,2 % · 1940 Kolm protsenti · 1956 3 % · 1956 Ta võtab hüperboolid tagasi · 1969 < 1 % · 1969
61,7 km/s Kiikuv peegel arvutusena. Peegel kiigub sagedusega f, meteoor kestab T sekundit ja läbib L kraadi; peegel venitab sirge raja laineks ja vaatleja loeb laineid: N = ⌊f·T⌋. Nurkkiirus ω = L/T arvestab kogu rada, kaasa arvatud viimast poolikut lainet; peegli sagedus ei muuda meteoori kiirust. Eeldatud kõrgusel H ja seniitkaugusel z on kaugus H/cos z ja ristkiirus v = ω·H/cos z (ω radiaanides sekundis). See on kogukiirus ainult vaatekiirega risti liikumisel. Lagi on keha, mis on Päikesega seotud ja kohtab Maad otse vastu: (1 + √2) korda Maa orbitaalkiirus, 71,91 km/s. Laest väiksem kiirus ei tõesta seotust: selleks on vaja ka liikumissuunda. Maa gravitatsiooni ei arvestata, peegli kiige amplituud (1,5°) on joonistuse valik. Ükski sisend ei ole allikast: peegli sagedust, tema eeldatud kõrgusi ega jaamade koordinaate meie allikad ei anna, seega on need lugeja valik ja kuplit ei joonistata. Riba all: tema enda hüperboolne osakaal kolm korda, 57,2 % 1940, 3 % 1956 ja alla 1 % 1969. 1940 · 1956 · 1969

Meetod oli tema oma. Vaatleja ees kiikus teadaoleva sagedusega peegel, mis muutis meteoori sirge raja pseudotsükloidiliseks, aasadega jäljeks. Aasade ehk tippude loendamine andis ühe kiikumisperioodi jooksul läbitud teepikkuse ja seega meteoori nurkkiiruse; sealt tuletas ta geotsentrilise ja lõpuks heliotsentrilise kiiruse. Fotograafiat polnud vaja. Kiiruse sai iga palja silmaga nähtud meteoor. Meetodit nimetati kiikuvaks peegliks ehk kaksikpendli meetodiks. Öpik konstrueeris ka sama idee fotograafilise variandi: kiikuva peegliga meteoorikaamera, milles kiikuv element katkestab meteoorijälje plaadil nii, et kiiruse saab pildilt välja lugeda.

Meteooridega oli ta tegelenud juba Tartus: 1923. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktoritöö, mis käsitles meteoorivaatlusi. Võib-olla just topeltloendamise meetod oli põhjus, miks Harlow Shapley ta 1930. aastal Harvardi observatooriumi kutsus; seal rajas Öpik meteooriuuringute rühma. 1931. aasta oktoobrist kuni 1933. aasta juuli lõpuni juhtis ta koos Shapley ja Samuel L. Boothroydiga Harvardi Arizona meteooriekspeditsiooni. Kõrbesse püstitati kaks „meteoorimaja“: vaatlejaid varjavad onnid, mille igas aknas oli joonvõrk meteoori asukoha mahalugemiseks. Mitmes vaatluspunktis vaadeldi üheaegselt.

Kõrgmäestiku kõrbeõhk andis erakordselt selge taeva ja kahe hooajaga tuli kokku suur saak. Kui suur täpselt, on tänini lahtine: üks allikas annab umbes 22 000 meteoori, teine 26 000. Kumbagi arvu ei ole ekspeditsiooni enda aruannete põhjal kontrollitud. Ekspeditsiooni mõte oli konkreetne. Üksteisest kaugele paigutatud kaamerad pidid meteoorijälgi stereoskoopiliselt jäädvustama, et parandada teadmisi meteooride orbiitidest ja eelkõige kontrollida, kas suur osa neist liigub tõesti hüperboolsel orbiidil ja on pärit sügavkosmosest. Arizonas kogutud materjali töödeldi hiljem Tartus, aastatel 1932–1934.

Vastus oli ootamatu. 1940. aastal avaldatud esialgsed tulemused näitasid, et 57,2 protsenti vaadeldud meteooridest liigub hüperboolsel orbiidil: liiga kiiresti, et olla Päikesega gravitatsiooniliselt seotud. Esmapilgul olid need seega tähtedevahelised. Sporaadiliste meteooride puhul oli osakaal umbes 60 protsenti. Mõne meteoori heliotsentriline kiirus ületas 280 km/s. Kirjanduses toodud arvud tema hüperboolse osakaalu kohta ulatuvad 57,2 protsendist ligi 70 protsendini. Tähtedevahelist päritolu kaitses ta veel 1950. aastal.

Parandus tuli kolmes osas, millest ainult kaks olid tema enda omad. Whipple’i 1940. aasta fotograafilised meteoorivaatlused näitasid, et tauriidid, mida oli peetud tähtedevaheliseks parveks, tiirlevad ümber Päikese ja kuuluvad kokku Encke komeediga. 1956. aastal määras Öpik kiirused uuesti ja vähendas hüperboolsete sündmuste osakaalu oma andmetes enam kui poolelt umbes 3 protsendile. 1969. aastal tunnistas ta, et kiikuva peegli meetodi aluseks olnud põhieeldused olid ekslikud: sporaadiliste ja parvemeteooride kõrgused erinevad ning silm tajub neid kahte erinevalt. Vaatlustes viga polnud, viga oli kiiruste analüüsis. Tegelik hüperboolne osakaal jäi tema hinnangul alla ühe protsendi.

Töö teine pool pidas vastu. 1958. aastal ilmus New Yorgis kirjastuses Interscience Publishers „Physics of Meteor Flight in the Atmosphere“, sarja Interscience Tracts on Physics and Astronomy kuues raamat. Raamatu meetod on energiabilanss: meteoroidi kineetiline energia kulub ablatsioonile, mille Öpik jagas aurustumiseks, sulamiseks ja vedeliku pihustumiseks, pinnaosakeste väljalöömiseks (sputtering) ning fragmenteerumiseks. Aur ergastub, võib ioniseeruda ja kiirgab põhiolekusse naastes. See ongi valgus, mida me näeme. Helendustegur ehk kineetilise energia kiirguseks muunduv osa on tema 1958. aasta ettepanek, mis tugineb selgesõnaliselt ad hoc eeldusele, et mõõdetud heledus on otseses seoses ablatsiooniprotsessidega. Selles raamistikus hinnatakse meteoroidide masse heleduse järgi tänini ning ühe 2017. aasta Meteoriitikaseltsi konverentsi ettekande teeside viiteloend algab endiselt tema raamatuga.

Selle peatüki allikad · 6

05PilvThe cloud

05 · 1932 · 58°23′N 26°43′E

Pilv, mille ta arvutas välja kaheksateist aastat enne Oorti.

1932. aastal küsis Öpik, mida teeb mööduv täht orbiidiga, mis on peaaegu parabool. Vastuseks tuli pilv: komeedivaru, mis ümbritseb Päikest 50 000 kuni 100 000 astronoomilise ühiku kaugusel. Kaheksateist aastat jäi see peaaegu märkamata.

Pealtvaade: komeedi orbiit enne ja pärast tähe möödumist, raadiused logaritmilisel skaalal Päike täht

periheel tõusis 30 AU-lt 34,6 AU-le

Raadiused on logaritmilisel skaalal, seega orbiit paistab kõver. Hall on orbiit enne, punane pärast; sirge on tähe rada.

  • Maa
  • Jupiter
  • Neptuun
  • Pilve sisemine serv
  • Pilve välimine serv
  • Öpiku piir, 1932

astronoomilist ühikut Päikesest, logaritmilisel skaalal punane on tema arv, ülejäänud tänapäeva omad

Märk 1 000 000 astronoomilise ühiku juures on Öpiku enda 1932. aasta piir ja pilvekomeedi kaugeim punkt on seal, kuhu ta pilve paigutas: 50 000 kuni 100 000 ühiku kaugusel. Pilve servad 2000 ja 100 000 ühiku juures on tänapäeva hinnangud, mitte tema omad; Maa, Jupiter, Neptuun ja Halley komeet on võrdluseks.

Alusta ühest neist

Allikad: Halley · Öpiku pilve komeet · Sama, sissetõmmatuna · Öpiku piiril

Suur pooltelg
25 015 AU
Tiirlemisaeg
4 miljonit aastat
Ekstsentrilisus
0,9988
Kiirus lähipunktis
7,7 km/s
Kiirus kaugpunktis
4,6 m/s
Möödub täht

Lohista tähte joonisel või liiguta seda nooleklahvidega: ← → keerab ümber Päikese, ↑ ↓ viib kaugemale ja lähemale.

Tähe mass, kiirus ja kaugus on lugeja valik; 1932. aasta märkuse enda eeldused sellel lehel ei ole.

Raja kaugus Päikesest
100 000 AU
Raja kaugus komeedist
56 699 AU
Tõuge
0,678 m/s
Pärast
seotud
Uus lähipunkt
34,6 AU · planeetidest väljas, pilve siseservast seespool
Uus kaugpunkt
50 000 AU
Uus tiirlemisaeg
4 miljonit aastat
Kalle vana tasandi suhtes
0°

Enamik möödumisi tõstab periheeli: kaugpunktis liigub komeet vaid mõne meetri sekundis, ja kui tõuge on tema enda kiirusest suurem, lisab peaaegu iga suund pöördemomenti, nii et lähipunkt nihkub väljapoole. Vaid kitsas hulk suundi võtab hoogu maha ja toob komeedi Päikese lähedale. Just seda ütleb 1932. aasta märkus: Mööduvate tähtede tõuked jätavad komeedid Päikesega seotuks kuni umbes miljoni astronoomilise ühiku kauguseni ja suurendavad nende periheelikaugusi, nii et Päikese ümber tekib kauge komeedipilv. Miljon astronoomilist ühikut on tema enda 1932. aasta piir. allikas

Pikaperioodiline komeet saabub orbiidil, mis on peaaegu parabool: ekstsentrilisus jääb napilt alla ühe, nii et komeet tuleb tagasi, aga alles väga pika aja pärast. Öpik alustas 1932. aastal teisest otsast. Komeet ei kesta kaua: iga käik läbi Päikesesüsteemi siseosa kulutab teda, seega peab olema allikas, mis uusi komeete pidevalt juurde saadab. Küsimus oli, kus see allikas asub ja mis seda paigal hoiab.

Vastus tuli tähtedelt. Aeg-ajalt möödub Päikese lähedalt mõni täht ja annab kauge komeedi orbiidile väikese tõuke. Öpik arvutas need tõuked statistiliselt läbi. Häiritused kalduvad aja jooksul suurendama pikaperioodiliste komeetide periheelikaugust, nii et kehad, mille orbiit ulatub kaugemale kui umbes 10 000 astronoomilist ühikut, jäävad sinna välja ja moodustavad Päikest ümbritseva pilve ehk kihi. Väiksema osaga läheb vastupidi: nende periheelikaugus hoopis väheneb ja nad kukuvad sissepoole. Sellest sai hiljem standardseletus sellele, kuidas värsked komeedid Päikesesüsteemi siseossa jõuavad.

Kaks arvu on tema omad ja need tuleb hoida lahus. Esimene on seotuse piir: 1932. aasta töö järgi võib komeet jääda Päikesega gravitatsiooniliselt seotuks kuni umbes miljoni astronoomilise ühiku kauguseni, see on ligikaudu 16 valgusaastat, umbes neli korda kaugemal kui lähim täht. Teine on pilv ise: eesti allikate järgi nimetas ta selle kauguseks 50 000 kuni 100 000 astronoomilist ühikut. Esimene ütleb, kui kaugele üldse saab minna, teine seda, kus komeedid tema arvates tegelikult on. Mõlemad on 1932. aasta arvud, mitte tänapäevased.

Siis ei juhtunud kaheksateist aastat suurt midagi. Öpik ei olnud oma tööde väga aktiivne tutvustaja ja märkus jäi seisma Proceedingsi 67. köitesse. 1950. aastal jõudis Jan Oort sama pildini ja tõi kaasa selle, mida Öpikul ei olnud: vaatlusandmed. Ta arvutas 19 pikaperioodilise komeedi orbiidid tagasi sellisteks, nagu need olid enne planeetide häiritusi, ja 10 neist osutusid uustulnukateks, kõik ligikaudu ühelt ja samalt tohutult kauguselt. Allikad lahknevad selles, kuidas ta sinna jõudis: Pariisi observatooriumi bibliograafia ütleb, et Oort taaselustas Öpiku ideed komeediorbiitide kohta, teised käsitlused aga nimetavad seda sõltumatuks hüpoteesiks. Laiemalt tuntuks sai idee igal juhul alles Oorti kaudu.

Siit tuleb kaks nime. Eestis nimetatakse komeedivaru valdavalt Öpiku-Oorti pilveks ja Vikipeedia artikkel kannabki seda pealkirja. Rahvusvahelises kirjanduses on see enamasti lihtsalt Oorti pilv. Kumbki nimi ei ole vale. Öpik pakkus 1932. aastal välja mehhanismi ja kauguse, Oort näitas 1950. aastal komeetide endi pealt, et varu on olemas, ja tema kaudu levis mõiste laiemalt. Eesti tava lisab esimese nime tagasi. Üks pilv, kaks nime ja kaheksateist aastat vahet.

Praegune pilt on kihiline ja iga arv selles on tänapäevane, mitte Öpiku oma. Sisemiseks servaks pakutakse umbes 2000 kuni 5000 astronoomilist ühikut ja välimiseks umbes 10 000 kuni 100 000, nii et välisservas ulatub pilv kaugemale kui üks valgusaasta. Sisemist osa nimetatakse Jack Hillsi järgi Hillsi pilveks; tema pakkus selle 1981. aastal välja ja see ulatub umbes 2000-3000 astronoomilisest ühikust kuni 10 000-20 000 astronoomilise ühikuni. Hills leidis, et piir sadudena ja püsiva vooluna saabuvate komeetide vahel on järsk. Sisemises pilves arvatakse olevat palju rohkem kehi kui välimises, kuid mööduvad tähed seda peaaegu ei häiri, nii et selle komeete jõuab sissepoole harva. Komeetide arvuks pakutakse üle 1,4 × 10¹², kusjuures arvesse lähevad need, mis on heledamad kui absoluutne tähesuurus 11.

Selle peatüki allikad · 8

06PagulusExile

06 · Hamburg · 53°33′N 9°59′E

Vanker Aakrest Tallinna, ja laev Saksamaale.

1944. aasta suvel rakendas ta Aakre valla talus hobuse ja sõitis perega Tallinna. Neli aastat hiljem astus ta 54-aastasena Armagh’ observatooriumi uksest sisse, olles astronoomina töötanud juba kolmkümmend aastat. Vahepeale jäid põgenikelaager, Balti ülikool Hamburgis ja endine Luftwaffe kasarmu Pinnebergis.

1945 1946 1947 1948 1 613 päeva 183 päeva Vankriga, siis laevaga · 1944 Põgenemine · 1944 Eesti üliõpilaste rektor · 1946 Eesti üliõpilaste rektor · 1946 Lindsay loob talle ametikoha · detsember 1947 Lindsay loob talle ametikoha · XII 1947 Saabumine Armagh’ observatooriumi · juuni 1948 Armagh · VI 1948 Tartu – Hamburg · 1 168 km Pinneberg – Armagh · 1 075 km 2 260 km linnulennult
1 613 päeva 1 613 päeva põgenemisest saabumiseni, loetud aasta algusest ja kuu algusest: põgenemise rida annab ainult aasta 1944, saabumise rida kuu, juuni 1948. Lindsay pakkumisest detsember 1947 saabumiseni 183 päeva. Tartust Hamburgi, Pinnebergi ja Armagh’sse linnulennult 2 260 km (Tartu – Hamburg 1 168, Hamburg – Pinneberg 17, Pinneberg – Armagh 1 075), samadest koordinaatidest, mida kasutab rööbas ajajoone kohal; laev läks Tallinnast ja teekonnad olid pikemad. 1944 · XII 1947 · VI 1948 · Hamburg · Pinneberg · Armagh

Ta ei saanud jääda. Vene kodusõja ajal oli Öpik astunud vabatahtlikuna valgete armeesse ja oli teravalt bolševike võimu vastu; Armagh’ observatooriumi enda ülevaade nimetab just seda põhjuseks, miks ta Nõukogude okupatsiooni lähenedes lahkus. 1944. aastal jättis ta 50-aastasena seljataha Tartu tähetorni, kus ta oli ametisse astunud 1. detsembril 1921. MacTutori elulugu tsiteerib ajalehe London Evening Standard 2007. aasta loost tema lauset, siin meie tõlkes inglise keelest: „Pigem läheksin merre ja upuksin, kui elaksin venelaste all.“ Eesti käsitlus paigutab lahkumise 1944. aasta suvesse; täpsemat kuupäeva ei anna ükski siin kasutatud allikas.

Lahkumine ise oli talutöö. Rinde lähenedes rakendas ta Aakre valla talus hobuse, laadis lapsed ja hädavajaliku kraami vankrile ning sõitis Tallinna, kust pere astus Saksamaale minevale laevale. Kaasas olid teine abikaasa Alide ja lapsed; Eestist aitas ta välja ka kaks tütart esimesest abielust, Maija ja Inna. Eesti käsitluse järgi oli tal kokku kuus last kahest abielust. Kodu jäi Võrtsjärve lähedale. Ingliskeelses ümberjutustuses on vankrisõit sadu miile pikk ja lõpeb Hamburgi põgenikelaagris, kus olud olid viletsad.

1946. aasta märtsis asutati Hamburgis, Briti okupatsioonitsoonis, Balti ülikool. See loodi ümberasustatud isikute laagrites, et anda haridust Eesti, Läti ja Leedu põgenikele, ning tegutses UNRRA ja Luterliku Maailmaliidu abiga. Öpikust sai selle astronoomiaprofessor ja eesti üliõpilaste rektor, ülikooli esimene eesti rektor. Ülikooli juhtis president, keda abistasid kolm rahvusrektorit: eesti, läti ja leedu. Presidendid olid Fricis Gulbis (1946–1948), Vladas Stanka (1948–1949) ja Eduards Šturms (1949). Tema biograafia annab ametiajaks 1945–1948, seega algab see aasta enne ülikooli asutamist.

1947. aasta algul viidi ülikool Hamburgist üle Pinnebergi endisesse Luftwaffe kasarmusse (Eggerstedti kasarmu) ja see sai uue nime: ümberasustatud isikute õppekeskus. Õppetööd korraldas seal Öpik, kes oli ühtlasi professor; geoloogiat õpetas tema noorem vend Armin Öpik, kes oli Eestist põgenenud samal 1944. aastal. Poeg Uuno Öpik õppis Balti ülikoolis aastatel 1946–1948 ja siirdus siis koos vanematega Põhja-Iirimaale. Ülikool suleti 1949. aastal, mil Öpik oli juba Armagh’sse lahkunud.

Pääsetee tuli vanast tutvusest. Eric Lindsay, kes oli Armagh’ observatooriumi direktor alates 1937. aastast, oli kaitsnud oma doktoritöö Harvardis ajal, mil Öpik seal töötas, ja Öpik oli olnud üks selle töö oponentidest. Kui Balti ülikooli ähvardas sulgemine, hankis Lindsay Põhja-Iiri valitsuselt raha, et luua Öpikule eraldi teadurikoht. Pakkumine tehti 1947. aasta detsembris. Öpik jõudis Armagh’sse 1948. aasta juunis. Ta oli 54-aastane ja oli astronoomina töötanud juba kolmkümmend aastat. Eesti allikad nimetavad seda nelja raske aasta lõpuks.

Armagh’is elas pere aadressil College Hill 30, observatooriumiga samal tänaval: Öpik, Alide, Alide õde ja kolm last. Eestisse jäi see, mille kasuks ta oli kord juba otsustanud. 1930. aastatel pakuti talle Harvardi professuuri, aga ta loobus sellest Tartu pärast. 1938. aastal valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, kuus aastat enne lahkumist. Alates 1956. aastast oli ta ka Marylandi ülikooli astrofüüsikaprofessor ja veetis igal aastal mitu kuud Ühendriikides. Seal töötas ta kuni pensionile jäämiseni 1981. aastal ning suri 10. septembril 1985 Bangoris. Nekroloogis on kirjas, et temast jäid maha abikaasa Alide, üks poeg ja viis tütart. Eestisse naasmisest ei räägi ükski siin kasutatud allikas.

Selle peatüki allikad · 11

07ArmaghArmagh

07 · 1948 — 1985 · 54°21′N 6°39′W

Kolmkümmend kolm aastat Armagh’s, arvutused käsitsi.

1947. aasta detsembris pakkus Armagh’ observatooriumi direktor Eric Lindsay Öpikule kohta, mis loodi üksnes tema jaoks. Ta saabus 1948. aasta juunis 54-aastaselt ja jäi sinna kogu ülejäänud tööeluks. Sealt tulid ajakiri, mida ta toimetas 31 aastat, ja artiklid, mis ilmusid veel siis, kui ta oli 91-aastane.

1950 1960 1970 1980 32,6 aastat · Astronotes’i arvestus 33 VI 1948 1981 37,8 aastat · täisaastates 37 Pakkumine · XII 1947 Surm · 10. IX 1985 Lindsay loob talle ametikoha · detsember 1947 Saabumine Armagh’ observatooriumi · juuni 1948 Ta jääb pensionile 87-aastasena · 1981 Surm Bangoris Downi krahvkonnas · 10. IX 1985
33 · 37 Kaks arvestust kõrvuti, kahe eri ajavahemiku kohta. Saabumisest juuni 1948 pensionini 1981 (rida annab ainult aasta, loetud 1. jaanuarist) on 32,6 aastat; observatooriumi ajaveeb Astronotes loeb 33. Pakkumisest detsember 1947 surmani 10. IX 1985 on 37,8 aastat, täisaastates 37; see teine arvestus on lehe enda oma. Esimesest artiklist 1912 viimaseni 1985 on 73 aastat; viimase ilmudes oli ta 91-aastane, sünnipäevast 22. X 1893 loetuna täpselt. 33 · XII 1947 · VI 1948 · 1981 · 10. IX 1985 · 1912

Eric Lindsay oli Armagh’ observatooriumi direktor 1937. aastast alates ja Öpik oli Harvardis olnud üks tema doktoritöö oponente. Kui paguluses tegutsevat Balti ülikooli ähvardas sulgemine, hankis Lindsay Põhja-Iirimaa valitsuselt raha, et luua Öpikule teadurikoht, mida varem ei olnud olemas. Pakkumine tehti 1947. aasta detsembris. Öpik jõudis Põhja-Iirimaale 1948. aasta juunis, 54-aastaselt ja koos naise, naise õe ning kolme lapsega. Sellest, mis algas varjupaigana, sai tema tööelu teine pool.

1950. aastal hakkas Eric Lindsay algatusel ja Dublinis tegutsenud Hermann Brücki toel ilmuma ajakiri Irish Astronomical Journal. Toimetajaks sai Öpik, kes pidas seda ühe mehe ettevõttena. Peatoimetaja oli ta 31 aastat, aastatel 1950–1981, ja kaastoimetajate hulgas seisis tema nimi veel siis, kui ta 1985. aasta septembris suri. Aastaks 1970 oli ta sinna kirjutanud 345 artiklit ning peale selle avaldanud ligi 300 teadusartiklit ja tublisti üle saja ülevaate. Kuningliku Astronoomiaseltsi nekroloog märgib, et tema maine „raske“ inimesena, eriti hilisematel aastatel, tuli osalt sellest, et ta vedas „oma“ ajakirja üksinda.

Ta ei usaldanud masinaid ega arvuteid ning tegi oma arvutused käsitsi. Kolleegidele ütles ta, et võrrandite käsitsi läbitöötamine vabastab mõtte rändama ja teisi teemasid uurima. Kaasas kandis ta väikest märkmikku, kuhu oli pisikeses käekirjas ja teemade kaupa kirja pandud iga artikkel ja ajakirjalugu, mille ta oli läbi lugenud. Uurimuse sellest, kuidas tähed ajas arenevad, tegi ta täielikult käsitsi arvutades ning umbes kümme aastat hiljem kinnitasid Fred Hoyle ja Martin Schwarzschild need tulemused elektronarvutitega.

1956. aastast alates oli tal ka teine ametikoht: astrofüüsikaprofessuur Marylandi ülikoolis College Parkis. Ta jagas aasta kahe koha vahel ja veetis igal aastal mitu kuud Ühendriikides. Armagh’s kirjutas ta kõige erinevamatel teemadel. Observatooriumi enda sarja Contributions from the Armagh Observatory üheksas number on dateeritud 1952. aasta augustiga ja ilmus 1953. aastal: 79 lehekülge ja 23 joonist jääaegade klimatoloogilisest ning astronoomilisest tõlgendusest. Tunnustused tulid järjest: 1949. aastal valiti ta Kuningliku Astronoomiaseltsi liikmeks, 1954. aastal Iiri Kuningliku Akadeemia liikmeks ning 1968. aastal andis Queen’s University Belfast talle audoktorikraadi.

Eric Lindsay suri ootamatult 1974. aastal. Öpik oli siis kaheksakümneaastane ja direktori kohusetäitja ülesanded langesid tema kanda; neid täitis ta aastatel 1974–1976. Samal aastal kinkis ta observatooriumile Lindsay klaveri. 1975. aastal sai ta Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedali ja 1976. aastal Vaikse ookeani Astronoomiaseltsi Catherine Wolfe Bruce’i kuldmedali. 1977. aastal ilmus ajakirja Annual Review of Astronomy and Astrophysics 15. köites tema enda tagasivaade „About Dogma in Science, and Other Recollections of an Astronomer“, selle ajakirja esimene sissejuhatav peatükk (Prefatory Chapter); samal aastal andis Sheffieldi ülikool talle teise audoktorikraadi. Pensionile jäi ta 1981. aastal 87-aastaselt ja loobus samal ajal ajakirja peatoimetaja kohast.

Ernst Julius Öpik suri 10. septembril 1985 Bangoris Downi krahvkonnas 91-aastaselt. Teda jäid leinama teine abikaasa Alide, üks poeg ja viis tütart. Tema avaldatud astronoomiatööd hõlmavad enam kui seitsmekümne aasta pikkust ajavahemikku, 1912. aastast 1985. aastani: esimese ilmudes oli ta üheksateist ja viimase ilmudes üheksakümmend üks aastat vana. Ajakirja Irish Astronomical Journal 17. köites ilmus talle pühendatud mälestusnumber. Armagh’ observatooriumi ja planetaariumi arhiivitöö käigus kataloogiti 305 säilikut, aastatest 1947–1994 pärit kirju ja pabereid, ning observatooriumil on siiani tema nime kandev teadusstipendium.

Selle peatüki allikad · 14

Tööd, ja mis igas neist seisab

  1. 1916

    The Densities of Visual Binary Stars

    Astrophysical Journal 44, 292–302

    Kaaslase o² Eridani B (40 Eridani B) tihedus tuli üle 25 000 korra suurem Päikese keskmisest tihedusest. See on tema enda 1916. aasta arv ja ta nimetas seda „võimatuks“.

  2. 1922

    An estimate of the distance of the Andromeda Nebula

    Astrophysical Journal 55, 406–410

    Pöörlemiskiirusest, nurksuurusest ja heledusest ning eeldatud massi ja heleduse suhtest tuli tema arvutuses Andromeda udukogu kauguseks umbes 450 kpc. See on kaugel väljaspool Linnuteed.

  3. 1932

    Note on Stellar Perturbations of Nearly Parabolic Orbits

    Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences 67 · allikad lahknevad, vt „Mida see lehekülg ei tea“

    Mööduvate tähtede tõuked jätavad komeedid Päikesega seotuks kuni umbes miljoni astronoomilise ühiku kauguseni ja suurendavad nende periheelikaugusi, nii et Päikese ümber tekib kauge komeedipilv. Miljon astronoomilist ühikut on tema enda 1932. aasta piir.

  4. 1938

    Stellar Structure, Source of Energy, and Evolution

    Publications of the Tartu Astronomical Observatory 30, 1–115

    Ta näitas, et kui tähe keskmes saab vesinik otsa, tõmbub tuum kokku ja selle temperatuur tõuseb üle 10 000 000 kraadi Celsiuse järgi, ümbris aga paisub. Nii liigub täht peajadalt punaste hiidude poole.

  5. 1951

    Collision probabilities with the planets and the distribution of interplanetary matter

    Proceedings of the Royal Irish Academy 54A, 165–199

    Valem, mis annab kinnisel kujul hinnangu, kui sageli kindlal orbiidil liikuv keha planeediga kokku põrkab. Seda „Öpiku lähendust“ kasutatakse tänini Maa orbiiti ristavate asteroidide põrketõenäosuste arvutamiseks.

  6. 1952

    A Climatological and Astronomical Interpretation of the Ice Ages and of the Past Variations of Terrestrial Climate

    Contributions from the Armagh Observatory 9

    Monograafiamahus käsitlus jääaegadest ja Maa kliima varasematest muutustest, ühtaegu klimatoloogiline ja astronoomiline. Ilmus observatooriumi sarjas „Contributions“: 79 lehekülge ja 23 joonist.

  7. 1958

    Physics of Meteor Flight in the Atmosphere

    Interscience Publishers, New York (Interscience Tracts on Physics and Astronomy 6)

    Tema meteooride ablatsiooniteooria raamatumahuline esitus: täielik füüsikaline käsitlus sellest, kuidas atmosfääri meteoorse kiirusega sisenev keha ablatsiooni käigus kulub ja pidurdub.

  8. 1977

    About Dogma in Science, and Other Recollections of an Astronomer

    Annual Review of Astronomy and Astrophysics 15, 1

    Tema enda tagasivaade astronoomi tööelule ja dogmale teaduses. See oli esimene artikkel ajakirja sarjas „Prefatory Chapters“, kus vanema põlvkonna astronoom annab oma valdkonnast isikliku ülevaate.

Öpiku lähendus · 1951

Kui sageli tabab kindlal orbiidil liikuv keha planeeti? Tema 1951. aasta valem annab selle kinnisel kujul. Vaikimisi on kehaks tema enda asteroid 2099 Öpik, mis ristab Marsi orbiiti; liiguta elemente ja arv arvutatakse uuesti.

Pealtvaade ja külgvaade: planeedi ringorbiit ja asteroidi kaldu orbiit, kaks sõlme märgitud

Punased punktid on sõlmed, kus orbiit läbib planeedi tasandit. Lohista kaugpunkti, et muuta a ja e; lohista orbiidi tippu, et muuta kallet; lohista mujal, et vaadet pöörata.

keskmine vahe kahe tabamuse vahel
6,5 miljardit aastat
tiirlemisaeg
3,5 aastat
Arvutuskäik
a
2,304 AU
e
0,3616
i
27,0°
q = a(1−e)
1,471 AU
Q = a(1+e)
3,137 AU
U
0,543 v_p · 13,1 km/s
U_x
0,156 v_p
τ = R_p/a_p
1,49 × 10⁻⁵
P_rev
5,41 × 10⁻¹⁰
P_yr
1,55 × 10⁻¹⁰

kalluta orbiit tasaseks ja arv kasvab piiritult: P_rev 1° juures 5,56 × 10⁻⁹, praegu 5,41 × 10⁻¹⁰

U = √(3 − 1/a′ − 2√(a′(1−e²)) cos i) ja U_x = √(2 − 1/a′ − a′(1−e²)) planeedi orbitaalkiiruse ühikutes, a′ = a/a_p; P_rev = τ²·U / (π·sin i·|U_x|), P_yr = P_rev / a^1,5. Planeet võetakse ringorbiidil ja tõenäosus on keskmine üle sõlme pretsessiooni, mitte ennustus: valem ei sõltu periheeli argumendist, seega joonistab kujund orbiidi eeldusel Ω = ω = 0. Fokuseerimistegur F = 1 + (v_põg/(U·v_p))² on lüliti, vaikimisi väljas. Kui q = a_p, Q = a_p või sin i = 0, on lähendus määramata; piiri lähedal kasvav arv näitab valemi piirangut.

Elemendid nii, nagu entsüklopeedia artikkel neid tsiteerib; neid ei ole JPL-i väikekehade andmebaasiga võrreldud, seega epohhi ei trükita ja elemendid on märgitud esialgseks.

Öpik 1951, PRIA 54A, 165 · JeongAhn & Malhotra 2017, The Astronomical Journal (doi 10.3847/1538-3881/aa6aa7) · 2099 Öpiku elemendid · JPL SBDB · planeetide raadiused ja põgenemiskiirused · epohh puudub

08Inimesed ja kohadPeople and places

08 · Kaart

Vend, õpetajad, kolleegid. Ja kümme kohta ühes pikas elus.

Inimesed tema ümber ja kaart: Kundast Moskvasse, Taškenti, tagasi Tartusse, siis Hamburgi ja Armaghi, kust ta enam ei lahkunud.

Maismaa: Natural Earth. Joon järgib elukäiku aastate järjekorras. Kaardist läände jääb Harvardi observatoorium · 1930.
  • Armin Öpik Noorem vend, paleontoloog · 1898–1983 Sündis 24. juunil 1898 Lontovas Kunda sadama juures, suri 15. jaanuaril 1983 Canberras. Temast sai üks kambriumi paleontoloogia juhtivaid asjatundjaid. Pinnebergis oli ta vennale abiks ja õpetas geoloogiat pagulasülikoolis, mille Ernst oli korraldanud. allikas
  • Karl Heinrich Öpik Isa, Kunda sadamaülem Ernsti isa, keda on nimetatud nii Kunda sadamaülemaks kui ka kohalikuks tolliametnikuks ja sadama konstaabliks. Ema oli Leontine Johanna, neiupõlvenimega Freiwaldt. Nende noorim ellujäänud poeg Armin sündis 24. juunil 1898. allikas
  • Vitold Tseraski, Pavel Sternberg Tema Moskva astronoomiaprofessorid · 1849–1925, 1865–1920 Kaks meest, kes õpetasid Moskva ülikoolis astronoomiat ajal, mil Öpik 1912. aasta sügisel sinna õppima astus. J. J. O’Connori ja E. F. Robertsoni MacTutori eluloo järgi näib ta olevat olnud suuresti iseõppija: ta väitis, et professoritelt polnud tal midagi õppida. allikas
  • Taavet Rootsmäe Tartu tähetorni direktor · 1885–1959 Tartu tähetorni esimene eestlasest direktor aastatel 1919–1948 ja alates 1919. aastast ka astronoomiaprofessor. Ta oli Öpikust kaheksa aastat vanem, lõpetas Tartu ülikooli 1912. aastal ja kandis 1936. aastani nime David Rootsman. allikas
  • Harlow Shapley Harvardi observatooriumi direktor · 1885–1972 1930. aastal kutsus ta Öpiku Harvardi observatooriumi. Tartu Ülikooli ajakiri pakub sellele tõenäolise põhjuse: Öpiku uuenduslik meteooride topeltloendamise meetod. Shapley oli üks tolle aja tuntumaid astronoome. allikas
  • Eric Lindsay Armagh’ observatooriumi direktor Öpik oli olnud üks tema Harvardi doktoritöö oponente. 1947. aasta detsembris pakkus Lindsay talle Armagh’ observatooriumis teaduri kohta, milleks ta oli Põhja-Iirimaa valitsuselt raha hankinud. Öpik jõudis Põhja-Iirimaale 1948. aasta juunis ja jäi observatooriumi koosseisu kolmekümne kolmeks aastaks. allikas
  • Francis Pease Mõõtis Andromeda udukogu pöörlemist 1922. aasta kauguse aluseks olnud pöörlemisandmed ei olnud Öpiku enda omad. Kinemaatilise sisendina võttis ta Pease’i 1918. aasta kiiruskõvera Andromeda udukogu kohta, mis oli saadud Doppleri nihke spektroskoopiaga. allikas
  • Edwin Hubble 1925. aasta konkureeriv kaugus Tema 1925. aasta töö tsefeiididega andis Andromeda udukogu kauguseks 285 kpc. Öpiku 1922. aasta 450 kpc oli nii varasem kui ka tänapäevasele väärtusele lähemal, kuid valdkonnas jäi peale siiski Hubble’i tulemus. allikas
  • Jan Oort Taaselustas komeedipilve idee 1950. aastal võttis Hollandi astronoom üles Öpiku 1932. aasta töö komeetide orbiitide kohta ja näitas, et kauge komeedipilv on olemas. Seepärast nimetatakse pilve ka Öpiku-Oorti pilveks. allikas
  • Alide Piiri Tema teine abikaasa Teadusassistent, kellega Öpik abiellus 1936. aastal. Kui Nõukogude väed 1944. aastal tagasi tulid, lahkusid nad koos perega hobuvankriga Eestist, sihiks Hamburgi observatoorium. allikas
  • Uuno Öpik Poeg, aatomifüüsik · 1926–2005 Sündis 19. oktoobril 1926 Tartus, suri 30. aprillil 2005 Bathis. 1954. aastal sai ta doktorikraadi Belfasti Queen’si ülikoolist. 1957. aastal sõnastas ta koos M. H. L. Pryce’iga esimest korda pseudo-Jahn-Telleri probleemi. allikas
  • Lembit Öpik Lapselaps, parlamendiliige Uuno poeg ja astronoomi lapselaps. 1997. aastal valiti ta Walesis Montgomeryshire’i valimisringkonnast liberaaldemokraatide parlamendiliikmeks ning ta esindas seda kuni 2010. aastani, mil ta koha kaotas. allikas

Kohad

  • 59°30′N 26°32′E

    Kunda

    Väike tsemendivabriku- ja sadamalinn Põhja-Eesti rannikul Virumaal. Ernst Julius Öpik sündis siin 22. oktoobril 1893 Kunda tolli- ja sadamaametniku Karl Öpiku ning Leontine Öpiku (neiupõlvenimega Freiwaldt) pojana.

  • 59°30′N 26°32′E (linna täpsusega)

    Lontova Kunda sadama juures

    Asula Kunda sadama juures, kus Öpikute pere elas aastatel 1888–1900 ja kus isa töötas sadama konstaablina. Armin sündis siin 24. juunil 1898. Sünnikohana on kirjas Kunda, kuid lapsepõlvekodu tegelik asukoht on Lontova.

  • 59°26′N 24°45′E

    Tallinn

    Pere kolis Kundast Tallinna 1900. aastal, kui Ernst oli kuue- või seitsmeaastane. Ta astus Nikolai gümnaasiumi, praegusesse Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Sisseastumiseksamid sooritas ta nii hästi, et ta vabastati õppemaksust, ning kooli lõpetas ta 1911. aastal kuldmedaliga.

  • 55°45′N 37°37′E

    Moskva

    Aastatel 1912–1916 õppis ta Moskva keiserlikus ülikoolis ja lõpetas selle esimese järgu diplomiga, saades 1916. aastal astronoomiakraadi. Seejärel õpetas ta kuni 1919. aastani ülikoolis ja selle observatooriumis. Need olid revolutsiooni ja kodusõja alguse aastad.

  • 41°19′N 69°14′E

    Taškent

    Ta jõudis kohale 1919. aasta aprillis. Teekond Moskvast oli 3000 km pikk ja kestis 70 päeva, jaanuari lõpust aprilli alguseni. Kaks aastat töötas ta vastasutatud Turkestani ülikoolis dotsendi ja astronoomiaosakonna juhatajana. Kõige rohkem tegeles ta Taškendi observatooriumi taaselustamisega. 1921. aastal ta lahkus.

  • 58°23′N 26°43′E

    Tartu tähetorn

    Tähetorn seisab Toomemäe idanõlval aadressil W. Struve 1. Selle projekteeris Johann Wilhelm Krause ja see ehitati aastatel 1808–1810. Selles majas töötas Öpik aastatel 1921–1944. Praegu on see osa Tartu Ülikooli muuseumist ja kuulub Struve geodeetilise kaare osana UNESCO maailmapärandi nimistusse.

  • 42°23′N 71°08′W

    Harvardi observatoorium

    Harlow Shapley kutsel töötas Öpik siin aastatel 1930–1934 teaduri ja külalislektorina. Ta rajas meteooride uurimisrühma, mis tõi talle rahvusvahelise tuntuse, ja pidas loenguid astronoomilisest statistikast.

  • 53°33′N 9°59′E

    Hamburg

    Pere jõudis pärast Eestist lahkumist Briti tsooni ja elas viletsates oludes põgenikelaagris. Balti ülikool asutati Hamburgis 1946. aasta märtsis; Öpik oli selle astronoomiaprofessor ja eestlaste rektor.

  • 53°39′N 9°48′E

    Pinneberg

    1947. aasta algul viidi Balti ülikool Hamburgist üle Pinnebergi endistesse Luftwaffe kasarmutesse, Eggerstedti kasarmutesse, ja nimetati ümber ümberasujate õppekeskuseks. Öpik korraldas seda ja oli selle astronoomiaprofessor; tema vend Armin õpetas seal geoloogiat. Ülikool suleti 1949. aastal.

  • 54°21′N 6°39′W

    Armagh’ observatoorium

    Observatoorium asub aadressil College Hill, Armagh BT61 9DB, Põhja-Iirimaal. Öpik asus siia tööle 1948. aastal ja see jäi tema töökohaks kuni elu lõpuni.

  • 54°39′N 5°40′W

    Bangor, County Down

    Rannalinn Belfasti lahe ääres. Ernst Julius Öpik suri siin 10. septembril 1985, 91-aastasena.

09AjajoonTimeline

09 · 1893 — 1985 · 2069 km

Üheksakümmend üks aastat, rida rea järel.

Number, aeg, koht, sündmus. Vali, mida vaadata, ja keri; joon servas kasvab sinuga kaasa ja läheb paguluse aastatel halliks.

Moskva – Taškent · 2 789 km linnulennult 3 000 km teekonda Taškent – Tartu · 3 505 km Tartu – Harvard · 6 515 km Harvard – Tartu · 6 515 km Tartu – Hamburg · 1 168 km Kunda · 1893 Bangor · 1985
22 624 km 22 624 km elu peatuste vahel linnulennult, Harvardi edasi-tagasi kaasa arvatud; pikim etapp Tartu – Harvard 6 515 km; Kundast Armagh’sse 2 069 km. Etapid on ümardatud eraldi; vahemaad on arvutatud samadest koordinaatidest, mida kasutavad kompass ja avaleht. Viimane etapp on sinna, kus ta suri — kas ta seal elas, allikad ei ütle. Teekonnad olid pikemad: Moskvast Taškenti 3 000 km 2 789 asemel. Tallinn 101 · Moskva 867 · Taškent 2 789 · Tartu 3 505 · Harvard 6 515 · Tartu 6 515 · Hamburg 1 168 · Pinneberg 17 · Armagh 1 075 · Bangor 72 (surmapaik) · 3 000 km

33 / 33 sündmust

  1. 1890. aastad
    1. 22. X 1893 Kunda Elu

      Sünd Kundas Virumaal

      Ernst Julius Öpik sünnib 22. oktoobril 1893 Kundas, väikeses tsemendivabriku ja sadamaga linnas Põhja-Eesti rannikul. Isa Karl on seal tolli- ja sadamaametnik.

      allikas
  2. 1910. aastad
    1. 1911 Tallinn Elu

      Kuldmedal ja teleskoop

      1900. aastal kolis pere Kundast Tallinna. Nikolai gümnaasiumi, praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi, lõpetab ta kuldmedaliga. Selleks ajaks on ta koos klassikaaslastega juba asutanud seltsi „Vega“ ja hankinud kolmetollise läätsega teleskoobi.

      allikas
    2. 1912 Moskva Elu

      Moskvasse, mitte Tartusse

      1912. aasta sügisel astub ta Moskva ülikooli, mitte lähemasse Tartusse, sest Moskvas saab ta eratunde andes end ise ära elatada.

      allikas
    3. 1916 Moskva Teadus

      Tihedus, mida ta nimetas võimatuks

      Visuaalsete kaksiktähtede tihedusi arvutades leiab ta, et 40 Eridani B on Päikesest üle 25 000 korra tihedam, ja nimetab seda arvu võimatuks. Täht on valge kääbus ning see võimatu arv oli esimene märk kõdunud ainest.

      allikas
    4. I 1919 Moskvast Taškenti Ränne

      3000 km seitsmekümne päevaga

      Jaanuari lõpus lahkub ta Moskvast ja jõuab aprilli alguses Taškenti: 3000 km 70 päevaga. Kaks aastat on ta äsja asutatud Turkestani ülikooli astronoomiaosakonna juhataja ja tema peamine mure on Taškendi observatooriumi taaselustamine.

      allikas
  3. 1920. aastad
    1. 1. XII 1921 Tartu Ränne

      Astronoom-observaator Tartu tähetornis

      Ta naaseb iseseisvasse Eestisse ja on 1. detsembrist Tartu Ülikooli tähetorni astronoom-observaator. Ametikoht võimaldab tal pühenduda täielikult teadustööle ja aidata taastada tähetorni 19. sajandi mainet.

      allikas
    2. 1922 Tartu Teadus

      Andromeda udukogu kaugus

      Udukogu pöörlemisest, nurkmõõtmest ja heledusest ning eeldatud massi ja heleduse suhtest saab ta kauguseks 450 kpc ehk umbes 1,5 miljonit valgusaastat ja avaldab tulemuse ajakirjas The Astrophysical Journal. Tolleaegsete andmetega arvutas ta kauguse täpsemalt, kui see järgnevatel aastakümnetel teiste meetoditega õnnestus.

      allikas
    3. 1923 Tartu Elu

      Doktoritöö meteooridest

      Ta kaitseb Tartu Ülikoolis doktoritöö meteoorivaatlustest.

      allikas
    4. 1925 Tartu Teadus

      Arv, mida eelistati

      Hubble’i 1925. aasta tsefeiidikaugus paigutab udukogu 285 kpc kaugusele ja just Hubble’i arv jääb astronoomias käibele. Öpiku 450 kpc oli varasem ja tõele lähemal: tänapäevane väärtus on umbes 780 kpc.

      allikas
  4. 1930. aastad
    1. 1930 Harvardi observatoorium Ränne

      Shapley kutsub ta Harvardi

      Harlow Shapley toob ta külalisprofessorina Harvardi observatooriumi. Ta peab loenguid astronoomilisest statistikast ja rajab meteooriuuringute rühma, mis toob talle rahvusvahelise tuntuse.

      allikas
    2. 1931 Arizona Teadus

      Kaks meteoorimaja Arizonas

      Ta juhib Arizonas kaheaastast meteoorivaatluste ekspeditsiooni: kaks vaatlejaonni, mille igas aknas on joonvõrk, ja topeltpendlil kiikuv peegel, mis muudab iga meteoori aasadega jäljeks. Jälje käänupunktid annavad selle pikkuse ja meteoori kiiruse.

      allikas
    3. 1932 Tartu Teadus

      Komeedipilv Päikese ümber

      Ta esitab idee Päikest ümbritsevast komeedipilvest 50 000–100 000 astronoomilise ühiku kaugusel. Oma tööde innukas tutvustaja ta ei olnud ja mõte sai laiemalt tuntuks alles kaheksateist aastat hiljem Jan Oorti artikli kaudu.

      allikas
    4. 1934 Tartu Elu

      Ta ütleb Harvardi professuurist ära

      Pärast nelja peamiselt Ameerikas veedetud aastat pakutakse talle Harvardi ülikooli professuuri, kuid ta loobub sellest. Tartu oli talle armsaks saanud.

      allikas
    5. 1938 Tartu Teadus

      Kuidas tähest saab punane hiid

      115-leheküljeline monograafia Tartu tähetorni publikatsioonide 30. köites, kõik mudelid selles käsitsi arvutatud. Ta näitab, mis juhtub, kui tähe keskmes saab vesinik otsa: tuum tõmbub kokku ja selle temperatuur tõuseb üle 10 000 000 Celsiuse kraadi, välisatmosfäär aga paisub. Nii sünnibki punane hiid.

      allikas
    6. 1938 Tartu Elu

      Valitakse Eesti Teaduste Akadeemiasse

      Ta valitakse Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta töötab veel Tartu tähetornis ja kodumaalt lahkumiseni on jäänud kuus aastat.

      allikas
  5. 1940. aastad
    1. 1940 Tartu Teadus

      57,2 protsenti hüperboolsetel orbiitidel

      Ta avaldab Arizona vaatluste esimesed tulemused: 57,2 protsenti meteooridest on hüperboolsetel orbiitidel ja heliotsentrilised kiirused ulatuvad harvadel juhtudel üle 280 km/s. See tähendaks, et meteoorid saabuvad tähtedevahelisest ruumist. Hilisem töö seda ei kinnitanud.

      allikas
    2. 1944 Aakre ja Tallinn Ränne

      Vankriga, siis laevaga

      1944. aasta suvel, kui rinne läheneb, rakendab ta oma Aakre talus hobuse, laadib vankrile lapsed ja selle, mis peale mahub, ning sõidab Tallinna, kus pere astub Saksamaale minevale laevale. Ta on viiekümneaastane, kahest abielust kuue lapse isa. Maha jääb kodu Võrtsjärve lähedal.

      allikas
    3. 1946 Hamburg ja Pinneberg Elu

      Eesti üliõpilaste rektor

      Hamburgi Balti Ülikoolis on ta astronoomiaprofessor ja eesti üliõpilaste rektor; tema kõrval töötab vend Armin Öpik, paleontoloog. 1947. aasta alguses kolib ülikool endisesse Luftwaffe kasarmusse Pinnebergis.

      allikas
    4. XII 1947 Armagh Elu

      Lindsay loob talle ametikoha

      Armagh’ observatooriumi direktor Eric Lindsay pakub talle just tema jaoks loodud teadurikohta. Mehed tundsid teineteist juba ajast, mil Lindsay kaitses Harvardis doktoritööd ja Öpik seal töötas.

      allikas
    5. VI 1948 Armagh Ränne

      Saabumine Armagh’ observatooriumi

      Ta jõuab perega Armagh’sse 1948. aasta juunis. Ta on 54-aastane ja töötanud astronoomina juba kolmkümmend aastat. Neli rasket aastat on läbi ja siia jääb ta 1981. aastani.

      allikas
  6. 1950. aastad
    1. 1950 Armagh Elu

      Iiri astronoomiaajakirja esimene number

      Hakkab ilmuma Irish Astronomical Journal, mille toimetaja on Öpik. Ta toimetab seda kolmkümmend üks aastat ja on juba 1970. aastaks kirjutanud sinna 345 artiklit.

      allikas
    2. 1950 Holland Teadus

      Oort toob puuduva tõenduse

      Jan Oort arvutab välja üheksateistkümne pikaperioodilise komeedi algsed orbiidid ja kümme neist osutuvad uustulnukateks, kõik ligikaudu ühelt ja samalt tohutult kauguselt. Just see vaatluslik tõendus oli Öpiku 1932. aasta tööl puudu.

      allikas
    3. 1950 Armagh Teadus

      Marss peab olema kraatreid täis

      Marsi orbiiti ristavate asteroidide põrketõenäosusi arvutades ennustab ta, et Mars peab olema tihedalt kraatreid täis, ja hindab ka kraatrite sagedust. Umbes viisteist aastat hiljem, 15. juulil 1965, möödus Mariner 4 Marsist ja saatis pilte kraatritega kaetud pinnast.

      allikas
    4. 1951 Armagh Teadus

      Kokkupõrketõenäosused planeetidega

      Iiri Kuningliku Akadeemia toimetistes annab ta avaldise selle kohta, kui sageli suvalisel orbiidil liikuv väikekeha planeediga kokku põrkab. Seda meetodit, Öpiku lähendust, kasutatakse tänini Maa orbiiti ristavate asteroidide põrketõenäosuste arvutamiseks.

      allikas
    5. 1956 Teadus

      Kolm protsenti

      Pärast kiiruste uut määramist kahandab Öpik hüperboolsete sündmuste osakaalu oma andmetes enam kui poolelt umbes 3 protsendile.

      allikas
  7. 1960. aastad
    1. 1969 Armagh Teadus

      Ta võtab hüperboolid tagasi

      Juba 1956. aastal oli ta vähendanud hüperboolsete orbiitide osakaalu oma andmetes umbes 3 protsendini. 1969. aastal tunnistab ta, et kiikuva peegli meetodi aluseks olnud eeldused ei pidanud paika: osalt sporaadiliste ja parvemeteooride erineva kõrguse tõttu, osalt seetõttu, et silm näeb neid kaht eri moodi.

      allikas
  8. 1970. aastad
    1. 1974 Armagh Elu

      Direktori kohusetäitja kaheksakümneaastasena

      Eric Lindsay sureb ootamatult ja kaheksakümneaastane Öpik võtab Armagh’ observatooriumi direktori kohusetäitja ülesanded enda kanda kuni 1976. aastani.

      allikas
    2. 1976 Armagh Elu

      Kaks kuldmedalit kahe aastaga

      1975. aastal andis Kuninglik Astronoomiaselts talle oma kuldmedali. Aasta hiljem lisandub Vaikse ookeani Astronoomiaseltsi Catherine Wolfe Bruce’i kuldmedal, mida antakse elutöö eest astronoomias.

      allikas
    3. 8. XI 1977 Palomari observatoorium Elu

      Avastatakse hiljem 2099 Öpikuks nimetatud asteroid

      Eleanor Helin avastab Palomaris tumeda ja suure ekstsentrilisusega Marsi orbiiti ristava asteroidi, mille läbimõõt on umbes 5,1 km. Nime 2099 Öpik ametlik teade ilmus 1. novembril 1978: keha just sellest klassist, mille põrketõenäosused ta oli välja arvutanud.

      allikas
  9. 1980. aastad
    1. 1981 Armagh Elu

      Ta jääb pensionile 87-aastasena

      Ta jääb 87-aastasena Armagh’ observatooriumist pensionile ja loobub samal ajal ajakirja Irish Astronomical Journal toimetaja kohast. Alates 1948. aastast oli ta seal viljakalt kirjutanud paljudel astronoomia teemadel.

      allikas
    2. 10. IX 1985 Bangor Elu

      Surm Bangoris Downi krahvkonnas

      Ernst Julius Öpik sureb 91-aastasena 10. septembril 1985 Bangoris Downi krahvkonnas.

      allikas
  10. 2010. aastad
    1. 28. VII 2011 Phobos Pärand

      Kraater Phobosel

      Rahvusvaheline Astronoomialiit kinnitab Marsi sisemisel kaaslasel Phobosel asuvale kraatrile nime Öpik. Mitte Marsil endal, nagu sageli öeldakse.

      allikas
    2. 23. XI 2018 Tartu Pärand

      Sümpoosion ülikooli aulas

      Tema 125. sünniaastapäevaks korraldab Tartu observatoorium ülikooli aulas sümpoosioni. Teda meenutatakse seal kui eesti astronoomia üht rajajat.

      allikas

10PärandLegacy

10 · Kraater ja asteroid · 54°21′N 6°39′W

Kraater Phobosel, asteroid ja pilv, mis kannab ta nime.

Mida temast on öeldud, mis kannab tema nime ja kus see kõik kirjas on. Igal real on oma allikas; arv, mille leht ise oma failidest loeb, ütleb seda, ja kus allikad lahknevad, on see kirjas.

Mida temast on öeldud

  • „ustav sõber ja kolleeg ... väga inimlik inimene, kes mõistis meie paljusid nõrkusi ja tundis neile kaasa ning kellel oli, jumal tänatud, terav huumorimeel“

    Eric Lindsay · Armagh’ observatooriumi direktor, kes tõi Öpiku 1948. aastal Armagh’sse meie tõlge inglise keelest Öpik oli olnud üks Lindsay Harvardi doktoritöö oponentidest. 1947. aasta detsembris pakkus Lindsay talle Armagh’ observatooriumis teadurikohta. Sõnu tsiteerib Alex Preston kirjutises „A Reflection on Ernst Öpik – Part Two“ (Astronotes, Armagh Observatory and Planetarium, 19. märts 2021). allikas
  • „Ernst Öpikut peeti, eriti hilisematel aastatel, sageli raskeks; selle maine tekitas osalt see, et ta juhtis oma ajakirja üksinda. Koosolekutel võis temast vahel saada kardetav kriitik, olgu siis teadusliku sisu, tähistuse või esituse suhtes. ... Kokkuvõttes oli ta oma parimatel hetkedel meelt lahutav isiksus.“

    P. A. Wayman, D. J. Mullan · Kuningliku Astronoomiaseltsi 1986. aasta nekroloogi autorid meie tõlge inglise keelest Nekroloog ilmus väljaandes Quarterly Journal of the Royal Astronomical Society, kd 27 (1986), lk 508–512. Selle andis välja selts, mis oli Öpiku 1949. aastal oma liikmeks valinud. Välja jäetud laused lisavad, et kui ta pidi 80-aastaselt olema direktori kohusetäitja, ei olnud see kolleegidele tegelikult raske, ning et ta leppis teiste otsustega, kui neil oli selleks kindel alus, isegi kui ta ise oleks teisiti valinud. allikas
  • „Masinaid ja arvuteid usaldamata tegi ta arvutused käsitsi ning ütles kolleegidele, et võrrandite kallal veedetud aeg vabastas mõtte rändama ja teisi teemasid uurima.“

    Armagh Observatory and Planetarium · Astronotes’i postituses „Discovering the Collection: Objects of the AOP“, 19. november 2020, tema tööharjumustest meie tõlge inglise keelest Tema enda põhjendus, miks ta käsitsi arvutas. allikas
  • „Saksamaal põgenikelaagris viibides jätkas Öpik tööd ja kuna paber oli kallis, kirjutas ta väikese ning hoolika käekirjaga täis iga ruuttolli igast lehest.“

    Eva Vabasalu · kirjutises „Ernst Julius Öpik – the man“, Estonian World Review (eesti.ca), 11. jaanuar 2008 meie tõlge inglise keelest Aastatest, mille ta veetis pärast 1944. aastal Eestist lahkumist Saksamaal põgenikelaagris. Alex Prestoni kirjutis „A Reflection on Ernst Öpik – Part One“ (Astronotes, 2021) lisab, et ta avaldas laagrist isegi astronoomiaartikleid. allikas
  • „Esimene tõestus M31 ehk Andromeda galaktika galaktikavälise olemuse kohta tema arvutuses, mille järgi on M31 kaugus Päikesest 450 000 parsekit. Selle tulemuse, mis on tänapäevasele väärtusele lähedane, sai ta dünaamilistest kaalutlustest lähtudes 1922. aastal.“

    Armagh Observatory and Planetarium · observatoorium, kus ta töötas aastatel 1948–1981, oma ajaloolehel Öpiku kohta, mille on observatooriumi teatel koostanud J. Butler meie tõlge inglise keelest Üks punkt lehekülje loetelus tema avastustest. 450 000 parsekit on 450 kpc ehk tema enda 1922. aasta arv; observatoorium nimetab seda lähedaseks tänapäevasele väärtusele, mis on umbes 778 kpc. Jutumärgid sõna „tõestus“ ümber on observatooriumi enda omad. allikas
  • „eesti astronoom, helilooja, pianist, leiutaja ja õpetaja, üks Eesti astronoomiakoolkonna rajajaid“

    Eesti Vikitsitaadid · Eesti Vikitsitaatide lehekülg tema kohta, mis algab eluandmetega Nii tutvustab teda Eesti: kõigepealt astronoom, siis veel neli ametit. Lehekülg algab eluandmetega: sündinud 22. oktoobril 1893 Kundas, surnud 10. septembril 1985 Bangoris Downi krahvkonnas. allikas

Tunnustus ja mälestus

Tema nime kannavad

  • Asteroid 2099 Öpik Marsi orbiiti ületav tume asteroid, mille läbimõõt on umbes 5,1 km, orbiidi ekstsentrilisus 0,3616 ja tiirlemisperiood ümber Päikese 3,50 aastat. Eleanor Helin avastas selle 8. novembril 1977 Palomari observatooriumis ja see nimetati Öpiku auks. periheel 1,5 AU, afeel 3,1 AU, loetud elementidest a ja e · põrketõenäosus
  • Öpiku kraater Phobosel 2,00 km läbimõõduga kraater Marsi sisemisel kaaslasel Phobosel, mitte Marsil endal. Rahvusvaheline Astronoomia Liit kinnitas nime 28. juulil 2011; planeedinomenklatuuri andmebaasis kannab see objekt numbrit 14865.
  • Öpiku-Oorti pilv Eestis nimetatakse komeedipilve Öpiku-Oorti pilveks. Öpik oletas selle olemasolu 1932. aastal, laiemalt sai mõiste tuntuks aga alles Jan Oorti 1950. aasta teadaande kaudu. Rahvusvahelises kirjanduses nimetatakse seda tavaliselt lihtsalt Oorti pilveks. sõnastust on kohandatud lingitud artiklist, CC BY-SA 4.0 allikad lahknevad
  • Öpiku lähendus Tema põrketõenäosuse lähendus on leidnud rakendust mitmes valdkonnas: planeetidevahelise tolmu ja väikeplaneetide põrkevoog planeetidele, planetesimaalide evolutsioon ja planeetide teke, väikekehade dünaamilised eluead, Maa-lähedaste asteroidide põrkeoht ning Maa tehiskaaslaste omavahelised kokkupõrked.
  • Öpiku-Wetherilli käsitlus George Wetherilli 1967. aasta artikkel „Collisions in the asteroid belt“ üldistas Öpiku 1951. aasta lahenduse ringikujuliselt sihtorbiidilt kahele ekstsentrilisele orbiidile. Ühendmeetodit tsiteeritakse siiani mõlema nime all.
  • Öpiku-nimeline teadusstipendium Armagh’ observatoorium ja planetaarium on andnud ühele teadusstipendiumile tema nime ja hoiab seda oma pakkumiste hulgas, nii et tema nimi on endiselt seotud asutuse teadusametikohtadega.

Temast kirjutatud ja filmitud

  • 1977 About Dogma in Science, and Other Recollections of an Astronomer Ernst Julius Öpik. Tema enda tagasivaatav essee ajakirja Annual Review of Astronomy and Astrophysics 15. köites ja selle ajakirja esimene sissejuhatav peatükk. Dictionary of Irish Biography järgi jutustas ta seal loo oma teekonnast Taškenti.
  • 1979 A Source Book in Astronomy and Astrophysics, 1900-1975 Kenneth R. Lang and Owen Gingerich, editors. Kirjastuse Harvard University Press kanooniline kogumik sajandi võtmeartiklitest. Selles on koos kommentaaridega uuesti trükitud osa tema 1938. aasta Tartu monograafiast „Stellar Structure, Source of Energy, and Evolution“.
  • 1986 Ernst Julius Öpik P. A. Wayman and D. J. Mullan. Kolleegide kirjutatud Kuningliku Astronoomiaseltsi järelehüüe ajakirjas Quarterly Journal of the RAS 27, lk 508–512. MacTutor avaldab selle teksti tervikuna ja see on tema medalite, akadeemialiikmesuste ja audoktorikraadide loetelu standardne esmaallikas.
  • 1986 Ernst Julius Öpik (obituary in Icarus) George Wetherill. Järelehüüe ajakirjas Icarus 66, nr 2, lk 193–194. Selle kirjutas mees, kes oli 1967. aastal üldistanud Öpiku põrketõenäosuse meetodi kahele ekstsentrilisele orbiidile.
  • 1986 Professor Ernst Opik and his Asteroid 2099 Opik Irish Astronomical Journal. Lühike märkus tema enda ajakirja 17. köite leheküljel 428, avaldatud aasta pärast tema surma. See käsitleb Öpikut ennast ja tema nime kandvat asteroidi. Autorit ei ole kirjes ära nimetatud.
  • 1994 Ernst Julius Öpik, 1893-1985. Reflections on the Life, Works and Personality of Estonia’s Greatest Astronomer Mart de Groot. Armagh’ observatooriumi hilisem direktor pidas selle ettekande konverentsil, mis oli pühendatud Struve ja Mädleri 200. ning Öpiku 100. sünniaastapäevale.
  • 2011 On Öpik’s distance evaluation method in a cosmological context P. Teerikorpi. 1922. aasta meetodi retsenseeritud taastuletus, Astronomy & Astrophysics 531, A10. Selles on kirjas, et tema käsutuses olnud andmetest sai Öpik Andromeda udukogu kauguseks esmalt 785 kpc ning avaldas seejärel hoopis 450 kpc, kasutades teistsugust eeldatavat massi ja heleduse suhet.
  • 2018 Hingepõhjast välja tunginud teadus: Ernst Öpik 125 Laurits Leedjärv, Sirp. Kultuurileht Sirp tähistas tema 125. sünniaastapäeva pika esseega; sama tekst on üleval ka eesti füüsika e-õpiku portaalis.
  • 2018 Ernst Öpik 125 – astronoom, kes oli oma ajast ees Laurits Leedjärv, Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis. Tartu Ülikooli ajakirja aastapäevalugu erakordselt mitmekülgsest teadlasest, kes esitas oma ajast ees olnud ideid ja avaldas uurimusi paljudes astronoomia valdkondades.
  • 2025 Ernst Öpik and the Interstellar Idea Paul Gilster, Centauri Dreams. Artikkel tähtedevahelisele lennule pühendatud veebiväljaandes Centauri Dreams, avaldatud 25. veebruaril 2025, nelikümmend aastat pärast tema surma.

Mida see lehekülg ei tea

Alljärgnev ei ole tagasihoidlikkus, vaid nimekiri: iga rida on koht, kus allikad lahknevad või vaikivad, ja mida siin lehel seepärast ei väideta. Read, mille leht ise kokku loeb, on nimekirja lõpus, igaühe juures link peatükile, mida see puudutab.

  • Kas ta sündis 22. või 23. oktoobril ja kas Kundas või Port Kundas: allikad annavad mõlemad ja kahe kuupäeva vahe on tõenäoliselt vana ja uus kalender. Leht trükib 22. oktoobri ja Kunda ning ütleb, et teine lugemine on olemas. dib.ie mathshistory.st-andrews.ac.uk
  • 22 000 või 26 000 meteoori Arizona ekspeditsioonil: kaks allikat, kaks arvu, kumbagi ei ole ekspeditsiooni enda aruannete põhjal kontrollitud. en.wikipedia.org muuseum.to.ee
  • 1932. aasta märkuse leheküljed: kataloogides ringleb 169–183 ja 169–182 (doi 10.2307/20022899); kumbagi ei trükita enne, kui üks on köite järgi kontrollitud. Ka pealkiri ringleb kahel kujul, artikliga „the“ ja ilma, ning ühes bibliograafias seisab „Nearby“ pro „Nearly“. cometes.obspm.fr
  • 785 kpc: 2011. aasta taasläbivaatus ütleb, et ta sai oma andmetest esmalt 785 kpc ja avaldas 450 kpc; see tugineb ühele retsenseeritud allikale. Sama 785 on ka tänase vahemiku 765–785 kpc ülemine ots — kokkulangevus, mida leht näitab, mitte ei peida. aanda.org universetoday.com
  • 440 või 450 kpc: kirjanduses ringlevad 1922. aasta tulemuse kohta mõlemad arvud; leht trükib artikli enda 450. ui.adsabs.harvard.edu
  • 33 või 37 aastat Armagh’s: observatooriumi ajaveeb Astronotes loeb 33 aastat, saabumisest 1948 pensionini 1981; 37 aastat pakkumisest 1947. aasta detsembris surmani 1985 on lehe enda arvutus, mida ükski siin kasutatud allikas ei anna; leht trükib mõlemad. armaghplanet.com armagh.space
  • Kas Oort „taaselustas“ Öpiku 1932. aasta idee või jõudis selleni sõltumatult: Pariisi observatooriumi bibliograafia ütleb ühte, teised käsitlused teist. Nimetus Öpiku-Oorti pilv on Eesti tarvitus; rahvusvaheliselt öeldakse enamasti Oorti pilv. cometes.obspm.fr et.wikipedia.org
  • Viisteist või kümme aastat enne Hoyle’i ja Schwarzschildi: allikad annavad 1938. aasta punase hiiu pildi edumaa erinevalt; leht trükib mõlemad. armagh.space novaator.err.ee
  • 1915 või 1916: Armagh’ observatoorium dateerib 40 Eridani B tiheduse arvutuse 1915. aastasse, artikkel ilmus 1916. armagh.space journals.sagepub.com
  • Poja nimi: MacTutor kirjutab Uno, Wikipedia ja tema enda artiklid Uuno; leht kasutab Uuno. mathshistory.st-andrews.ac.uk en.wikipedia.org
  • 1932. aasta märkuse enda eeldused — mööduva tähe mass, kiirus ja kaugus — ei ole üheski selle lehe allikas; peatüki 05 täht on seetõttu lugeja oma. cometes.obspm.fr
  • Arizona jaamade koordinaadid, peegli kiikumissagedus ja kõrgused, mida ta sporaadilistele ja parvemeteooridele eeldas, ei ole allikates; meteoorikujund arvutab lugeja väärtustega ja Arizona kohale kuplit ei joonistata. physics.uwo.ca
  • Asteroidi 2099 Öpik elementide epohh: elemendid on võetud entsüklopeedia artiklist ja neid ei ole JPL-i väikekehade andmebaasiga võrreldud, seetõttu leht epohhi ei trüki ja elemendid on märgitud esialgseks. Periheeli argumenti põrkekujund ei kasuta, sest keskmistatud tõenäosus sellest ei sõltu. en.wikipedia.org ssd-api.jpl.nasa.gov
  • Ühtegi tagasipöördumist Eestisse pärast 1944. aastat selle lehe allikad ei kirjelda. mathshistory.st-andrews.ac.uk dib.ie
  • Matmispaika ei ole leitud: allikad ütlevad, et ta suri 10. septembril 1985 Bangoris, ja mitte rohkem. mathshistory.st-andrews.ac.uk
  • Sellel lehel on 0 fotot ja 0 videot; taevas on alati joonis. algus
  • 1 koht, Lontova Kunda sadama juures, seisab kaardil linna koordinaadil, sest oma koordinaati ei anna talle ükski allikas. kaart
  • Tema lausetest 1 on omistatud, mitte omaaegsest allikast võetud: sõnastus pärineb 2007. aasta ajaleheloost, mida tsiteerib MacTutori elulugu, ja 1944. aasta allikat ei ole leitud. pagulus
  • 24 sündmust ajajoone 33-st kannab ainult aastat; kujundid loevad need 1. jaanuarist. ajajoon
  • Kõik 4 märki Andromeda kauguste skaalal kannavad allikat. Andromeda
  • Mööduva tähe mass, kiirus ja kaugus peatükis 05 on lugeja valida, mitte allikast võetud. pilv
  • Põrkekujundi 1 nimelisest kehast 1 on märgitud esialgseks: elementidel puudub epohh. Öpiku lähendus
  • 3 kirjet sellel lehel kannab märget „allikad lahknevad“: Tänane kaugus Andromeda galaktikani; Note on Stellar Perturbations of Nearly Parabolic Orbits; Öpiku-Oorti pilv. pärand

Mida siin ei väideta: et kauguse liugur esimesel ekraanil jõuab Andromedani — skaala lõpeb tema 1932. aasta piiril, ja Andromeda jääb sellest 5,2 dekaadi võrra kaugemale; et 6,5 miljardit aastat on ennustus — see on keskmine üle sõlme pretsessiooni, mitte kuupäev; et 785 kpc on „õige“ vastus, mille ta kõrvale heitis — see on ühe allika lugu, mis on siin märgitud tõenäoliseks, mitte kindlaks.

Rajad

↑ ↓ liigu · Enter ava · Esc sulge ·