August Komendant

Nurmsi on väike põllumajanduslik küla mõne kilomeetri kaugusel Paidest, tänapäeval Paide valla osa. Sealt tuli poiss, kes läks enne mistahes inseneriõpinguid Eesti Vabariigi sõjaväkke. Üksust, auastet ega täpseid aastaid ei anna ükski siin leitud allikas; teenimise fakt on kindel, kõik muu selle kohta ei ole.

Inseneriks minemise otsuse taga on üks nimi. Carl-Dag Lige kirjutab Sirbis, et Komendandi enda meenutuse järgi suunas ta ehitusinseneriks õppima Konstantin Zeren; meenutus ise on Komendandi kirjutis „Konstantin Zeren ehitajana“ Torontos 1984. aastal ilmunud koguteoses „Liivika võõrsil“, millele Lige viitab. Zeren oli Lige sõnul 1920. ja 1930. aastate Eesti ehituses kaalukas mees — ettevõtja ja insener, aastaid teedeministeeriumi avalike tööde osakonna juhataja. Pärast sõjaväeteenistust oli Nurmsi noormees tema juures kümnik ja hiljem töödejuhataja. See on tema Eesti karjääri varaseim dokumenteeritud töökoht.

Järjekord on siin oluline ja seda unustatakse sageli: ta oli töömees ja objektijuht enne, kui ta oli üliõpilane. Esimesed betoonitööd nägi ta väljast, mitte jooniselt. Kui ta Dresdenisse jõudis, oli tal juba ettekujutus, mis ehitusplatsil tegelikult juhtub — ja see on see, mida hilisemad kirjeldused tema juures alati esile toovad: insener, kes teadis, mida vormist välja tuleb.

Nimi ise on kolme kujuga. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon kannab teda sidekriipsuga — August-Eduard Komendant; ingliskeelsed allikad kirjutavad selle sidekriipsuta; Ameerika praktikas kirjutas ta alla August E. Komendant. Kes tema järele arhiivist otsib, vajab kõiki kolme, ja lisaks omastavat Komendandi.

Ingliskeelne Vikipeedia: August Komendant · Carl-Dag Lige Sirbis: „Julgus liigutada piire“ · Allar Viivik Harju Elus: „Harku betoonitehases elavad insener Komendandi ideed“ · Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon · Nurmsi, Järva maakond

Õppeaine on teada: Vaba Eesti Sõna vahendab, et ta õppis Dresdenis raudbetoonkonstruktsioonide staatikat ja spetsialiseerus raudbetooni võimalustele ja teooriale, tollal kõige moodsamale ehitusmaterjalile. See on konstruktsioonianalüüs, mitte arhitektuur ega materjalikatsetus. Ja seal oli seda kellelt õppida.

Kurt Beyer (1881–1952) pidas Dresdeni tehnikakõrgkoolis ehitusstaatika ja tehnilise mehaanika õppetooli ning oli professor kuni 1944. aastani — see tähendab, kogu Komendandi üliõpilasaja. Tema „Die Statik im Eisenbetonbau“ (1927) oli nii autoriteetne, et seda kutsuti Beyeri piibliks; TU Dresden nimetab oma ehitusteaduskonna hoonet siiani Beyer-Bauks. Ükskõik kui palju isiklikku kokkupuudet oli, Dresdeni ehitustudeng 1929–1934 töötas Beyeri õpiku järgi.

Ja teine nimi, keda täna vähem nimetatakse: Willy Gehler (1876–1953), professor samas koolis 1913–1945, juhtis Saksi riikliku materjalikatsetusameti ehitustehnika osakonda. TU Dresdeni enda uurimislehekülg ütleb, et tema eelpingestatud betooni uurimistöö oli märkimisväärne ja et Hoyeri ja Freyssinet' konkureerivaid süsteeme hinnati esimest korda just Dresdenis. Sama lehekülg lisab, miks Gehlerit vähem tuntakse: natsipartei liikmesus.

Eelpingestamine oli tol ajal praktilise võttena vaevalt kaks aastakümmet vana ja seda ei õpetatud kusagil rutiinina. Eesti käsitlused ütlevad, et Komendant puutus selle tehnoloogiaga kokku juba Dresdeni-õpingute ajal 1930. aastatel. Sealt läheb otsene joon 1952. aasta raamatuni. Kaks asja selle peatüki juures jäävad aga lahtiseks: kuidas kooli 1929–1934 õigesti nimetada, mida allikad kolmel eri moel teevad, ja kas ta oli doktor — Ameerika arhitektuuriringkondades kutsuti teda rutiinselt „dr Komendandiks“, kuid ükski siin loetud allikas ei nimeta kraadi ega väitekirja.

UPenn Architectural Archives: August E. Komendant collection · Vaba Eesti Sõna: saame tuttavaks insener August E. Komendandiga · TU Dresden: Kurt Beyer ja Beyer-Bau · TU Dresden: Willy Gehler · Carl-Dag Lige Sirbis: „Julgus liigutada piire“ · Penn Weitzman: August Komendant Eesti Arhitektuurimuuseumis · EhitusEST: August Komendant

Kõige tuntum on Kadrioru staadioni betoonist tribüün Tallinnas, arhitekt Elmar Lohk: projekteeritud 1936, avatud 1938, puidust tribüüni asemele. Eesti Arhitektuurimuuseum nimetab Komendanti peainsener-konstruktoriks — tema tegi tehnilised joonised ja staatilised arvutused ning juhendas ehitust kohapeal; Maris Suits ja Carl-Dag Lige kirjutavad Sirbis insener Heinrich Laulist rääkides, et uuem uurimistöö nimetab peaprojekteerijateks Komendandi ja insener Tarmo Randvee koos ning Laul tegi vaid katuse deformatsiooniarvutused. Katus ulatub 51 meetri laiuse tribüüni kohale 12,8 meetrit ilma esisammasteta välja. Eesti allikad nimetavad seda tolleaegse maailma suurimate konsoolkatuste hulka kuuluvaks, ja Kenneth Frampton on selle eraldi ära märkinud.

Tartus on kaks asja, mis on selle lehe jaoks olulisemad kui staadion. Raadi põhjapoolne lennukiangaar ehitati 1935–1936 Komendandi kui inseneriga, ja Tartu linna pärandileht ütleb, et selle juures on nn eelpingestatud betooni lahendus, mille Komendant just selle jaoks välja töötas. Carl-Dag Lige läheb Sirbis kaugemale: varaseim teadaolev terasega eelpingestatud betooniga rajatis Eestis on Tartu lennukiangaar, mille projekteeris arvatavasti tervikuna Komendant. Kui see nii on, siis katsetati tehnikat, millega ta Ameerikas nime tegi, juba ühel Eesti sõjaväelennuväljal.

Ülejäänu on infrastruktuur ja tööstus, mitte esindusarhitektuur — täpselt see, mida noor Dresdenis koolitatud insener väikeses riigis teeb. Tartu elevaator projekteeriti 1939–1940 koos arhitekt Ernst Kesaga ja ehitati 1941. Õpetaja tänava veetorni juures tegi tööjoonised ja konstruktsiooniarvutused insener Hans Tari, aga veemahuti enda arvutused tegi Komendant: kaheosaline raudbetoonreservuaar, 7 meetrit sügav, 500 kuupmeetrit, põrand 23,5 meetrit maapinnast. Ehitus algas 3. aprillil 1939, torn avati 26. novembril 1941.

Ja ta õpetas. Aastatel 1937–1938 luges ta Tallinna tehnikaülikoolis raudbetoonkursusi ja andis tulevastele inseneridele edasi uusi arvutusmeetodeid; Pennsylvania ülikool kirjutab, et nende 1937.–1939. aasta loengutega pani ta aluse Tallinna tehnikaülikooliga seotud koorikbetooni koolkonnale. 1939. aastal hakkas ta nende loengute põhjal koostama eestikeelset raudbetooni käsiraamatut; sõda ja väljaränne jätsid selle lõpetamata. Ta oli ka kandidaat puit-, kivi- ja raudbetoonkonstruktsioonide õppetoolile — retsensendid Oskar Martin ja Vladimir Paavel hindasid teda positiivselt, kuid professuur jäi täitmata.

Eesti Arhitektuurimuuseum: Kadrioru staadion · Tartu linn: põhjapoolne ja lõunapoolne lennukiangaar · Postimees: Tartu veetorn kerkis karmide aegade kiuste · Maris Suits ja Carl-Dag Lige Sirbis: „Insener Heinrich Laul ja Eesti XX sajandi ehituskultuur“ · Carl-Dag Lige Sirbis: „Julgus liigutada piire“ · TalTech: oma alma materi otsingutest enne Teist maailmasõda

Mis järgnes, on veidi selgem. Karin Paulus kirjutab Sirbis, et pärast 1944. aasta põgenemist jõudis ta tagasi Dresdenisse ja hakkas seal õpetama — linnas, kus ta oli kraadi saanud. Dresden pommitati maha 1945. aasta veebruaris, nii et õpetamisaeg pidi olema lühike. Asutust ega aastaid Paulus ei nimeta.

Seejärel viis aastat Ameerika armee heaks: purunenud Saksamaa sildade ja lahingutes hävinud taristu taastamine. Ingliskeelse Vikipeedia versioon lisab siia interneerimise ja kindral Pattoni; sellele lisandusele ei leidnud see uurimistöö ühtki arhiivi- ega asutuseallikat, ja leht jätab selle nimetamata kui midagi, mida ta kinnitada ei saa. Dokumenteeritud tuum on ehitusinseneri töö, mitte kahjude hindamine.

Lige väidab Sirbis, et just purunenud konstruktsioonide uurimine andis talle ebatavaliselt laia praktilise teadmise betoonkonstruktsioonide liikidest ja nende purunemisviisidest — ja lükkas ta teaduslikke artikleid avaldama ja uusi võimalusi otsima. Insener, kes oli näinud sadu ehitisi katki, teadis midagi, mida keegi joonestuslaua taga ei tea.

1950. aastal jõudis perekond New Yorki ja ta avas Upper Montclairis New Jerseys oma konsultatsioonibüroo. Esimene Ameerika ametikoht oli seega tema enda büroo, mitte palgatöö olemasolevas firmas — ümberasunu kohta ebatavaline. Kaks aastat hiljem, 1952, ilmus „Prestressed Concrete Structures“, mis Pennsylvania arhiivi sõnul kasvas otse Saksamaa sillatööst välja. See tõlgiti hiljem hiina ja vene keelde. Allikad kordavad, et ta suri seal 1992. aastal; ükski siin loetud nekroloog ega dokument surmakohta ei nimeta.

Eesti Arhitektuurimuuseum: „Miracles in Concrete“ · Carl-Dag Lige Sirbis: „Julgus liigutada piire“ · Maris Mändel Sirbis: „Komendandist, võlutult“ · Karin Paulus Sirbis: „Komendandist. Mitte küll köitvalt, ent tummiselt“ · Ingliskeelne Vikipeedia: August Komendant · UPenn Architectural Archives: August E. Komendant collection · TalTech: tippinsener August Komendandi pärand jõuab Eestisse

Esimene töö oli Alfred Newton Richardsi meditsiiniuuringute laborid Pennsylvania ülikoolis. Komendant projekteeris keeruka sisemise konstruktsiooni ja võttis kasutusele monteeritavad eelpingestatud betoonelemendid, mis tegid hoone ruumilise korralduse võimalikuks: 1 019 monteeritavat elementi, järelpingestatud kolmes suunas, ja valmis raamis oli suurim nihe kahe elemendi vahel üks kuueteistkümnendik tolli. See oli esimene mitmekorruseline monteeritav eelpingestatud ja järelpingestatud jäik raam Ameerika Ühendriikides.

Kelle insener Richards oli, on sellegipoolest vaidlus. Populaarsed käsitlused ütlevad lihtsalt, et hoone „inseneriks oli August Komendant“. Philadelphia firma Keast & Hood ütleb oma projektilehel, et algse ehituse konstruktsiooniinsener oli tema, ja et hoone projekteeriti „koostöös dr August Komendandiga“, kus Komendant oli konsultandi rollis. Kolm eri valmimisaastat — 1960, 1961, 1962 — ja kaks eri määratlust sõnale „insener“ seisavad kirjanduses kõrvuti.

Salki instituudis La Jollas on sõnastus teistsugune. Nii SAH Archipedia kui ka Docomomo US ütlevad, et Komendant pakkus välja üheksa jala kõrguse Vierendeeli sõrestiku, et ületada 65 jala laiused laborid — see on umbes 2,7 meetrit sügav ja umbes 19,8 meetrit ulatuv. Sõrestik on nii sügav, et selle sisse mahub terve tehnokorrus, ja see on hoone lõike määrav omadus. See on helderaim atributsioon, mille allikad talle kusagil annavad.

Ja siis Salki ümberprojekteerimine, mis ütleb tööjaotuse kohta kõik. Kui kooskõlastused olid antud ja koosolekud töövõtjatega alanud, otsustasid Kahn ja instituut vähendada laborihoonete arvu neljalt kahele ja lisada mõlemale korruseid. Komendant arvutas konstruktsiooni ümber ja tegi uued joonised kiirusega, mida Thomas Leslie oma Kahni-raamatus („Louis I. Kahn: Building Art, Building Science“, 2005) nimetab ingliskeelse Vikipeedia tsitaadi järgi legendaarseks — ning õpetas lisaks ehitajaid välja tehnikate jaoks, mida viimistletud paljas betoon nõudis. Kahn ja klient muutsid programmi; Komendant kandis tagajärjed.

Ingliskeelne Vikipeedia: August Komendant · Ingliskeelne Vikipeedia: Richards Medical Research Laboratories · Penn, School of Design: August Komendant Celebrated at the Museum of Estonian Architecture · Keast & Hood: Richards Medical Laboratory · SAH Archipedia: Salk Institute · Docomomo US: Salk Institute for Biological Studies

Osa selle peatüki lauseid järgib eespool lingitud ingliskeelse Vikipeedia artiklite sõnastust — lühendatult, ümber sõnastatult ja eesti keelde tõlgituna. Vikipeedia teksti kasutatakse litsentsi CC BY-SA 4.0 alusel.

Kuju taga on kolm inimest ja see ongi põhjus, miks Kimbelli autorsuse üle vaieldakse. Kahni projektiarhitekt Marshall Meyers juhtis tähelepanu, et tsükloidkõver alandaks lae kõrgust ja annaks muidki eeliseid; võlvi täpse kuju pani Kahn muuseumi enda lehe järgi paika koostöös Komendandiga. Tsükloid on kõver, mille joonistab mööda sirget veereva ratta serval olev punkt. Selle küljed tõusevad laugelt ja muuseum ise peab just seda põhjuseks, miks võlv mõjub monumentaalselt, kuid ei rõhu külastajat.

Komendant tuli projekti sellepärast, et keegi teine ei osanud. Fort Worthi firma Preston Geren, kes toodi kaasa kulude ohjamiseks, vaidles, et tsükloidvõlvid tulevad liiga kallid, ja surus lameda katuse poole. Vaidlus lahendati tööjaotusega: Geren võttis vundamendid ja keldri, Komendant ülemised korrused ja tsükloidkoorikud. See on ebatavaliselt selgesõnaline näide sellest, kuidas Kahni tööl konstruktsiooniline pädevus ära jagati.

Konstruktsiooniline probleem on see, et koorik on harjalt lõhki lõigatud. Valguspilu tähendab, et võlv ei saa töötada nii, nagu tavaline silindervõlv töötab; harja ülemise serva järjepidevuse taastavad betoonist toed kümne jala tagant. Iga koorik lõpeb mõlemas otsas paksendatud kaarega, iga võlv toetub neljale nurgapostile, ja trossid pingutati hüdrauliliste tungrautega nädal pärast valamist. Selle lehe pink on täpselt see arvutus, kuigi jämedamas kuues.

Ja pärast kõike seda ei läinud ta avamisele. Kimbelli avatseremooniatele — hoone juures, millesse ta oli väga oluliselt panustanud — jäi Komendant meelega tulemata. Põhjuseks nimetatakse Kahni vastumeelsust au jagada ja Komendandi enda arusaama sellest, mis talle kuulub. See on ainus selgelt dokumenteeritud murdumine kaheksateistkümne aasta jooksul. Viiskümmend aastat hiljem korraldab Kimbell avalikku programmi pealkirjaga „Komendant ja Kahn: insener ja arhitekt“.

Kimbell Art Museum: the Kahn Building in Detail · Ingliskeelne Vikipeedia: Kimbell Art Museum · Mikhail Osanov, Bucknell honors thesis (2014): Komendandi arvutuste rekonstruktsioon · Wendy Lesser, „Walking through the Kimbell“ · Eesti Arhitektuurimuuseum: „Miracles in Concrete“

Osa selle peatüki lauseid järgib eespool lingitud ingliskeelse Vikipeedia artiklite sõnastust — lühendatult, ümber sõnastatult ja eesti keelde tõlgituna. Vikipeedia teksti kasutatakse litsentsi CC BY-SA 4.0 alusel.

Igapäevane dünaamika on ingliskeelses Vikipeedias kirjas nüristes sõnades — siin ja järgmises lõigus on tsitaadid selle lehe tõlked inglise keelest: Kahn „tuletas Komendandile rõhutatult meelde, et too on insener, mitte arhitekt“, ja „Komendandile omakorda valmistas rõõmu Kahni nokkimine tema inseneriteadmiste puudumise pärast“. Vaidlus on piiri üle: kellel on õigus otsustada vorm ja kes ainult paneb selle püsti seisma.

Au küsimuses osutavad allikad korraga kahte suunda, ja leht ei vali. Kahni biograaf Carter Wiseman kirjutab — Vikipeedia tsiteerib teda —, et Komendant „ei pidanud paljuks oma osa ühiste projektide aust suuremaks teha“, ja Vikipeedia enda sõnul oli Kahnil „raske kellegagi au jagada“. Need on esitatud ühe probleemi kahe poolena, mitte ühe mehe kaebusena. Hispaania kriitik Luis Fernández-Galiano paneb Komendandi ritta Anne Tyngi ja Robert Venturiga kui inimesed, kelle ees Kahn oma võlga korralikult ei tunnistanud — see on kriitiku hinnang, mitte arhiivileid.

Üks ülistus, mida see leht ei korda: et ta tõi eelpingestatud betooni Ameerikasse. Minnesota transpordiameti ajalooliste sildade ülevaade ütleb, et Ameerika esimeseks suureks eelpingestatud betoonsillaks peetakse Philadelphia Walnut Lane'i silda, mis valmis 1950. aasta lõpus ja mille projekteerisid belglane Gustave Magnel ja tema õpilane Charles Zollman. Komendant jõudis Ameerikasse alles 1950. aastal. Iga loetud allikas nimetab teda teerajajaks; mitte ükski ei nimeta teda esimeseks.

Tagasitulek Eestisse tuli pärast surma. 2019. aasta lõpus ilmus tema keskne raamat Epp Aareleidi tõlkes esimest korda eesti keeles; 2020. aasta jaanuaris avati Eesti Arhitektuurimuuseumis näitus „Betoonist võlutud“, kuhu Pennsylvania ülikool laenas üle kaheksakümne eseme ja kuhu tuli tema pärand Ameerikast; 2022. aastal ilmus Birkhäuserilt Carl-Dag Lige toimetatud monograafia. Maris Mändeli arvustus raamatu eesti väljaandele ilmus Sirbis pealkirja all „18 aastat koos Louis Kahniga – paarsada lehekülge ehituspõnevikku“; Tallinna Tehnikaülikooli näitusest „Ehituskultuuri õppetund: August Komendandi valitud tööd 1934–1988“ kirjutas Karin Paulus samas lehes 2026. aasta aprillis pealkirja all „Komendandist. Mitte küll köitvalt, ent tummiselt“.

Ingliskeelne Vikipeedia: August Komendant · Carter Wiseman: „Louis I. Kahn: Beyond Time and Style“ (W. W. Norton, 2007), lk 97 — ingliskeelse Vikipeedia vahendusel · Luis Fernández-Galiano: Louis Kahn, el presente eterno · Minnesota DOT: prestressed concrete bridges · Maris Mändel Sirbis: „18 aastat koos Louis Kahniga – paarsada lehekülge ehituspõnevikku“ · Karin Paulus Sirbis: „Komendandist. Mitte küll köitvalt, ent tummiselt“ · Postimees, Apollo raamatuportaal: „Arhitektuuri kultusraamat ilmus viimaks eesti keeles“

Osa selle peatüki lauseid järgib eespool lingitud ingliskeelse Vikipeedia artiklite sõnastust — lühendatult, ümber sõnastatult ja eesti keelde tõlgituna. Vikipeedia teksti kasutatakse litsentsi CC BY-SA 4.0 alusel.