Arvo Pärt

Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935 Paides, väikeses linnas Kesk-Eestis. Sünnimaja Kitsal tänaval enam ei ole. Selle asemel on nüüd väike muusikaaed, mis avati 2016. aasta septembris helilooja enda juuresolekul. Aias seisavad kaks Riho Kulla paeskulptuuri, „Paesümfoonia“ ja klaverikujuline „Loomingu läte“, ning linna enda veebilehe sõnul on Pärt Paide südames. Aastal 2009 nimetas Paide ta oma aukodanikuks. Juba 2000. aastate algusest peale tähistatakse tema sünnipäeva kontsertidega Paides, Rakveres ja Tallinnas.

Aastal 1938 kolis pere Rakverre, millest sai Arvo lapsepõlvelinn. Lapsepõlvekodu seisab aadressil Laada tänav 17. Kui Pärt hiljem kodumaja ja oma vana kooli külastas, meenutas ta, et lapsena seal elades tundusid aknad veidi madalamal olevat. Rakvere mäletab teda jalgrattaga poisina: Eesti monumentide e-kataloogis on kirjas monument „Rakvere poiss jalgrattaga“ ning Arvo Pärdi Keskuse veebilehel on videoklipp pealkirjaga „Poiss jalgrattal“. Aastal 1995 sai temast Rakvere aukodanik ja linna muusikamaja, mis on talle pühendatud, kannab nime Ukuaru.

Klaveri juurde jõudis ta Rakveres. Pärast sõda avati linnas lastemuusikakool ja Pärt oli selle esimeste õpilaste seas. Kooli lõpetas ta 1953. aastal Ille Martini klaveriklassis. Edasi viis tee Tallinna Muusikakooli, kus tema õpetaja oli Veljo Tormis, kes oli ise alles hiljuti lõpetanud Moskva konservatooriumi Vissarion Šebalini juures (1951–1956). Tormise õpilaste seas olid Arvo Pärt ja Kuldar Sink. Nii said Pärdi esimesteks õpetajateks väikelinna muusikakooli klaveriõpetaja ja noor helilooja, kes oli äsja Moskvast naasnud.

Aastal 1957 astus Pärt Tallinna Riiklikku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi ja lõpetas selle 1963. aastal. Elleri klassist on tulnud ka Uno Naissoo, Jaan Rääts, Valter Ojakäär ja Lepo Sumera. Eller oli Pärdile nii õpetaja kui ka sõber. Kui Arvo ja Nora Pärt aastakümneid hiljem Eestisse tagasi tulid, valisid nad oma koduks Laulasmaa: sealne männimets ja liivarand olid neile noorusest tuttavad ning seal oli kunagi elanud ka Heino Eller.

Õpingute kõrvale tuli töö. Aastatel 1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Samas majas töötas 1960. aastatel ka Lennart Meri: Pärt muusikaosakonnas, Meri raadioteatris. Nad tundsid teineteist noorusest saadik. Neist aastatest on tema ametlikku teoste nimekirja jäänud partita (1958) ja kaks klaverisonatiini (1958–1959). Sirbi kirjelduses on helilooja tee olnud pikk otsing: see algas neoklassitsismist, mille näiteks toob leht needsamad kaks klaverisonatiini, ja kulges läbi modernismi, kuni 1976. aastal küpses tintinnabuli-stiil.

Aastal 1960 valmis orkestriteos „Nekroloog“, esimene Eestis kirjutatud kaheteisttoonitehnikas teos ja ühtlasi esimene eesti muusikas ettekantud dodekafooniline teos. BBC Music Magazine nimetab seda tema esimeseks küpseks teoseks, tumedalt ekspressiivseks. Eesti Heliloojate Liidu iganädalasel arutelukoosolekul leiti, et „dodekafooniline väljendus ei sobi nõukogude muusikasse“, ja NSV Liidu Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov nimetas teost „avangardistlikuks kodanlikuks muusikaks“. Ja ometi: 1962. aastal võitis Pärt üleliidulisel noorte heliloojate konkursil 1 200 teose seas esimese preemia lastekantaadi „Meie aed“ ja oratooriumi „Maailma samm“ eest. Režiim ei suutnud kokku leppida, mis on lubatud.

Arvo Pärdi Keskus: elulugu · Arvo Pärdi Keskus: „Ground zero. Nekroloog“ · Arvo Pärdi Keskus: audoktorikraadid ja auhinnad · Arvo Pärdi Keskus: „Für Lennart in memoriam“ · Arvo Pärdi Keskus: video „Poiss jalgrattal“ · Eesti Teaduste Akadeemia: akadeemik Arvo Pärt 85 · Vikipeedia: Rakvere Muusikakool · Eesti Muusika Päevad: Veljo Tormis · Puhka Eestis: Arvo Pärdi sünnikohta tähistav muusikaaed Paides · Paide linn: Arvo Pärt Paide südames · Kuulutaja: Arvo Pärt külastas lapsepõlvekodu ja kooli · Eesti monumentide e-kataloog: „Rakvere poiss jalgrattaga“ · Ukuaru: Arvo Pärt · Puhka Eestis: Arvo Pärt, Laulasmaa · BBC Music Magazine: Arvo Pärt · Sirp: „Arvo Pärdi mõttemaastikud“ · Wikipedia: Arvo Pärt

Konservatooriumis õppis Pärt Heino Elleri kompositsiooniklassis 1957. aastast 1963. aastani. Tööpäevad möödusid aga Eesti Raadios, kus ta oli aastatel 1958–1967 helirežissöör. Pärt töötas muusikaosakonnas, Lennart Meri raadioteatris; nad tundsid teineteist noorusest saadik. Õpinguaastate loomingust on tema ametlikku teoste nimekirja jäänud kaks klaverisonatiini (1958–1959), partita (1958) ning orkestriteosed „Nekroloog“ (1960), „Perpetuum mobile“ (1963) ja 1. sümfoonia (1963). 1950. ja 1960. aastate teostele andis Pärt veel oopusenumbreid; hiljem ta neist loobus.

„Nekroloog“ (1960) oli esimene Eestis kirjutatud kaheteisttoonitehnikas teos ja esimene ettekantud dodekafooniline teos eesti muusikas. Eesti Heliloojate Liidu iganädalasel arutelul leiti, et „dodekafooniline väljendus ei sobi nõukogude muusikasse“. NSV Liidu Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov nimetas teost „avangardistlikuks kodanlikuks muusikaks“ ja võttis Pärdi 1962. aasta märtsis Moskvas peetud III üleliidulisel heliloojate kongressil eraldi ette: helilooja olevat vastuvõtlik võõrastele mõjudele. Üheksa kuud hiljem võitis seesama helilooja lastekantaadiga „Meie aed“ ja oratooriumiga „Maailma samm“ üleliidulisel konkursil 1 200 teose seas esimese auhinna. Režiim ise ei suutnud kokku leppida, mis on lubatud.

Kontserdisaali kõrval oli teine töömaa. Filmimuusikas debüteeris Pärt 1962. aastal kahe filmiga: Leida Laiuse lühimängufilmiga „Õhtust hommikuni“, mis valmis režissööri diplomitööna Moskva filmikoolis, ja Heino Parsi nukufilmiga „Väike motoroller“, mis oli Parsi režiidebüüt. Kokku kirjutas Pärt muusika kaheksale Parsi nukufilmile ja kolmele Laiuse mängufilmile, nende seas „Mäeküla piimamees“ (1965), ning seitsmele Elbert Tuganovi animafilmile. Tallinnfilmi kunstinõukogudes ja filmiarvustustes kiideti tema leidlikkust ja täpsust; aastatel 1960–1970 oli ta üks viljakamaid filmimuusika loojaid Eestis. Nõukogude aastatel kirjutas ta muusika 41 filmile. Filmis sai katsetada seda, mis kontserdimuusikas oli keelatud. Pärt ise on nimetanud filmimuusikat loominguliseks laboratooriumiks.

1964. aastal kirjutas Pärt oboele, keelpilliorkestrile, klavessiinile ja klaverile teose „Kollaaž teemal B-A-C-H“. See oli esimene kollaažitehnikat kasutav teos eesti muusikas. Kolm osa, „Toccata“, „Sarabande“ ja „Ricercare“, kannavad barokivormide nimesid. 1966. aastal järgnesid tšellokontsert „Pro et contra“ ja 2. sümfoonia. Arvo Pärdi Keskuse elulugu näeb neis kollaažides vastasseisu: ühel pool Pärdi enda kaheteisttoonitehnika, mis kehastas tema sõnul modernistliku muusika „talumatut okastraadi õhkkonda“, teisel pool barokk, mida ta stiliseeris ja tsiteeris, eeskätt Bach, kellest ta otsis ilu ja puhtust. Pärt ise räägib nende kahe vahel haigutavast kuristikust. 2. sümfoonia lõpu eel kõlab Tšaikovski „Lastealbumi“ klaveripala „Magus unelm“, lihtne meloodia pärast eelnenud dissonantse.

1967. aastal lahkus Pärt raadiost ja temast sai vabakutseline helilooja. 16. novembril 1968 kõlas Tallinnas „Credo“: Eesti Raadio koor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja pianist Mart Lille, dirigendipuldis Neeme Järvi. Teos algab ladinakeelse usutunnistusega. Tollane kord nõudis, et iga uus partituur tuleb enne esiettekannet Heliloojate Liidule ette näidata. Esiettekanne sai teoks tänu soodsate juhuste kokkulangemisele: liidu vastutavad ametnikud olid tööreisil Moskvas ega jõudnud proovi, ametlik ärakuulamine toimus alles kolm kuud hiljem, ladinakeelset teksti ei mõistnud keegi ja orkestrit juhatas Järvi, kes tagajärgi ei kartnud. Publik aplodeeris tormiliselt ja teos kanti lisapalana uuesti ette.

Ladina keeles lauldud usutunnistus oli ametlikult ateistliku riigi võimudele väljakutse. „Credo“ keelati Nõukogude Liidus peagi pärast esiettekannet ära ning kadus kontserdikavadest paljudeks aastateks. Pärdi esimene avalikult vaimulik teos sai pöördepunktiks. Kui „Credo“ 1968. aastal valmis, oli Pärt jõudnud järeldusele, et senised muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Algasid kriisiaastad 1968–1976: lõplik loobumine modernistlikest tehnikatest ja isikliku muusikakeele otsingud. Ta süvenes aastateks gregooriuse koraali, Notre Dame’i koolkonna ja renessansi polüfoonia uurimisse. Pausi katkestas korraks vaid 3. sümfoonia (1971), mille ta pühendas Neeme Järvile. Hrennikov ise oli 1970. aastate alguseks kaheteisttoonitehnikat juba proovinud.

Arvo Pärdi Keskus: „Ground zero. Nekroloog“ · Arvo Pärdi Keskus: „Credo“ ja valgete klahvide muusika · Arvo Pärdi Keskus: elulugu · Arvo Pärdi Keskus: filmiõhtud 2025 · Samuel Foxon: Arvo Pärdi muusika ja selle vastuvõtt nõukogude riigis 1960–1976 · Arvo Pärdi Keskus: „Collage über B-A-C-H“ · Arvo Pärdi Keskus: 2. sümfoonia · Arvo Pärdi Keskus: „Credo“ · Wikipedia: Arvo Pärt

Kui „Credo“ 1968. aastal valmis, oli Pärt jõudnud järeldusele, et senised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Kaheteisttoonitehnika ja kollaaž olid andnud, mis neil anda oli. Neeme Järvi juhatas 16. novembril 1968 Tallinnas „Credo“ esiettekannet; ladinakeelne usutunnistus tõi kaasa skandaali ja teos kadus aastateks kontserdikavadest. Seejärel jäi helilooja vait. Aastaid 1968–1976 nimetab Arvo Pärdi Keskus tema kriisiperioodiks: lõplik loobumine modernistlikest tehnikatest, omaenda muusikakeele otsing ja selle tulemusena radikaalne stiilimuutus. Otsing kestis kokku kaheksa aastat.

Vaikus ei olnud tühi. Pärt pöördus vanamuusika poole ja süvenes aastateks gregooriuse koraali, Notre Dame’i koolkonna ja renessansi polüfoonia uurimisse. Sealt leidis ta oma eeskujud, ideaalsed kõlakombinatsioonid ja tehnika. Ainus teos, mis pausi hetkeks katkestas, oli Sümfoonia nr 3 (1971). See on pühendatud Neeme Järvile, kes juhatas selle esiettekannet 1972. aasta septembris. Helilooja huvi monoodia ja varase polüfoonia vastu on sümfoonias selgesti kuulda. Kollaažiteostes olid kaks muusikat teineteisele vastandatud; siin meenutavad nii harmoonia kui ka meloodika 14. ja 15. sajandi koorimuusikat, ehkki helilooja ei kasuta ühtegi tsitaati.

Ka elu muutus. 1972. aastal abiellus Pärt Noraga ja läks samal aastal luteri usust üle õigeusku. Nora tuli tema ellu raskel ajal; neid sidus muusika, veel enam aga ühine sügav ja tõsine huvi vaimse maailma vastu. ERR-i arhiivisaade kannab pealkirja „Nora Pärt aitas kunsti abil abikaasal loomingulise kriisi seljatada“. 2003. aastal sõnastas just Nora tintinnabuli valemi. Ent 1972. aastal ei olnud valemit veel olemas, oli ainult otsing. Pärt on öelnud: „Tintinnabulatsioon on ala, kuhu ma vahel satun, kui otsin vastuseid: oma elus, oma muusikas, oma töös.“

„Für Alina“ sündis 1976. aasta veebruaris, esimene teos mitme aasta järel ja esimene tintinnabuli-stiilis pala. Sügisel tuli tervik. Andres Mustoneni juhitud Hortus Musicus andis esimesed tintinnabuli-õhtud 25. oktoobril Tartu Ülikooli aulas ja 27. oktoobril Estonia kontserdisaalis, Tallinnas koos Tallinna Kammerkoori ja solistidega. Tallinna kavas oli seitse uut teost: „Calix“, „Modus“, „Trivium“, „Für Alina“, „Kui Bach oleks mesilasi pidanud“, „Pari intervallo“ ja „In spe“; Tartus oli kaks päeva varem kõlanud peaaegu sama kava. „Für Alinat“ mängiti kahel keelpillil: viola da braccio ja viola da gamba. Sõna „tintinnabuli“ oli kavas kirjas esimest korda.

Nimi tuleb ladina sõnast tintinnabulum, mis tähendab kellakest. Hääli on kaks: meloodiahääl liigub enamasti astmeliselt mööda heliredelit ümber ühe keskse heli. Tintinnabuli-hääl kasutab ainult kolmkõla kolme heli ja järgib meloodiat range reegli alusel, näiteks võttes alati meloodiast ülespoole lähima kolmkõlaheli. Paul Hillier kuuleb astmelises meloodias gregooriuse koraali ja kahe hääle kooskõlas varaseid mitmehäälseid koraaliseadeid. Nora Pärt sõnastas selle 2003. aastal võrrandina 1+1=1: meloodia pluss kella kombel kõlav kolmkõla võrdub ühe ühtse kõlaga. Pärt ise on öelnud: „Olen avastanud, et piisab sellest, kui üksainus noot on kaunilt mängitud.“

Uksed avanesid. 1976. aasta detsembris suri Benjamin Britten. Pärt leinas teda teosega „Cantus in memoriam Benjamin Britten“, kaanoniga keelpilliorkestrile ja kellale; esiettekande andis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eri Klasi juhatusel 7. aprillil 1977 Tallinnas. Samal aastal valmis Hortus Musicusele „Fratres“, mida mängiti esimest korda Riias. 30. septembril 1977 kõlas Tallinna Polütehnilises Instituudis esimest korda „Tabula rasa“, topeltkontsert kahele viiulile, keelpilliorkestrile ja prepareeritud klaverile: solistid Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko, teatri „Estonia“ kammerorkester Eri Klasi juhatusel. Teose kaks osa on „Ludus“ ja „Silentium“. Kremer on nimetanud seda vaikuse deklaratsiooniks ja tunnistanud, et teos muutis tema elu.

Arvo Pärdi Keskus: elulugu · Arvo Pärdi Keskus: kolmas sümfoonia ja teisele poole minek · Arvo Pärdi Keskus: tintinnabuli hälli juures (1976) · Klassikaraadio: Arvo Pärdi „Tintinnabuli“ õhtu aastast 1976 · The Conversation: pühad tekstid ja väikesed kellad · ERR arhiiv: Nora Pärt aitas kunsti abil abikaasal loomingulise kriisi seljatada · Wikiquote: Arvo Pärt

1980. aasta jaanuaris istus Arvo Pärt koos Nora ja kahe väikese pojaga rongile. Vaba valik see ei olnud: Arvo Pärdi Keskuse eluloo järgi oli ta sunnitud emigreeruma pärast aastaid, mil tema muusika oli ta nõukogude ametnikega vastuollu viinud. Ian Thomson kirjutab ajakirjas Prospect, et rong väljus Tallinnast tugevas lumesajus. Brestis, viimases Nõukogude jaamas enne Poola piiri, peatas piirivalve pere ja otsis pagasi läbi: noodid, heliplaadid, kassetid. 1978. aastal valminud „Spiegel im Spiegel“ oli üks viimaseid teoseid enne lahkumist.

Viini jaamas ootas rongi kirjastuse Universal Edition esindaja. Pärt ise seda ei teadnud. Kirjastuse kauaaegne juht Alfred Schlee võttis toona veel vähetuntud helilooja vastu ja sõlmis temaga kirjastuslepingu; 1980. aastatel sai Universal Editionist Pärdi peamine kirjastaja. Austria Vabariik andis persona non grata’na lahkunud mehele soovituse alusel kiirendatud korras kodakondsuse, mis on tal tänini. 1980. aastal tuli Salzburgi festivalil esiettekandele ka „Fratrese“ versioon viiulile ja klaverile. Tellijaks oli festival ise ja esitajateks Gidon ja Jelena Kremer, kellele teos on ka pühendatud.

1981. aastal sai Pärt Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (DAAD) stipendiumi ja pere kolis Lääne-Berliini, linna edelaosas asuvasse Lankwitzi. Berliin jäi koduks ligi kolmekümneks aastaks. Just neil aastatel sündisid suured vaimulikud teosed: „Passio“ (1982), „Te Deum“ (1985), „Miserere“ (1989/92). Liturgilistel tekstidel ja palvetel põhinevad teosed moodustavad enamiku Pärdi loomingust. Kui intervjueerija talle 1988. aastal ütles, et ta on üsna loov, vastas Pärt, et on miljoneid heliloojaid, kes on nii loovad, et hakkab hirm; tähtis on võime valida.

Läbimurre tuli raadiost. Plaadifirma ECM asutaja Manfred Eicher kuulis ühel hilisel öisel autosõidul raadiost „Tabula rasat“, teadmata helilooja nime ega teose pealkirja. Muusika mõjus nii tugevalt, et ta pidi kuulamiseks auto peatama. Sellest elamusest sündis 1984. aastal heliloojatele mõeldud plaadisari ECM New Series, mille esimene plaat „Tabula rasa“ (ECM 1275) ilmus sama aasta sügisel vinüülil. Esitajad olid Gidon Kremer, Tatjana Grindenko, Keith Jarrett ja Alfred Schnittke, kes oli prepareeritud klaverit mänginud juba 1977. aasta esiettekandel. Plaat tõi Pärdile laiema tuntuse. Sellest ajast peale on kõik tema suurteoste esmasalvestused tehtud ECM-ile; Eicheri ja Pärdi koostöös on ilmunud üle kahekümne albumi.

„Passio“ salvestas Hilliard Ensemble Paul Hillieri juhatusel 1988. aasta märtsis Londonis; esitus kulgeb ühe katkematu, umbes 70-minutilise kaarena. Side kodumaaga hakkas taastuma juba enne vabadust: 1989. aastal, kui Pärt elas veel Lääne-Berliinis, andis Eesti Muusikaakadeemia talle audoktorikraadi. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, taastusid ka pere sidemed Eesti muusikaeluga. 1993. aasta jaanuaris salvestasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ECM-ile „Te Deumi“; see oli esimene Kaljuste juhatatud Pärdi album. „Kanon pokajaneni“ kirjutamiseks kulus üle kahe aasta; esiettekande andis koor 17. märtsil 1998 Kölni toomkiriku 750. aastapäeva kontserdil. Teos on pühendatud Kaljustele.

Tagasitee algas arhiivist. 2007. aastal võttis poeg Michael Pärt käsile isa pärandi toomise Berliinist Eestisse; arhiiv koliti 2009. aastal. Alates 2010. aastast elab Arvo Pärt alaliselt Eestis. Samal aastal asutati Arvo ja Nora Pärdi eestvõttel Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus, mille eesmärk on hoida ja mõtestada helilooja loomingut eestikeelses keskkonnas. Algul tegutses keskus Heliküla lähedal eramajas nimega „Aliina“. Laulasmaa polnud juhuslik valik: männimetsad ja liivarand olid Arvole ja Norale tuttavad juba noorusest ning seal oli kunagi elanud ka Arvo õpetaja ja sõber Heino Eller. 2018. aasta oktoobris avati männimetsas keskuse uus hoone, helilooja isikuarhiiv.

Arvo Pärdi Keskus: elulugu · Arvo Pärdi Keskus: ajajoon · ECM Records: Arvo Pärt · Ian Thomson, Prospect (2022): „Arvo Pärt, let there be delight“ · Universal Edition: Alfred Schlee ajastu · Arvo Pärdi Keskus: ECM on Arvo Pärdi muusika kodu · Martin Elste: intervjuu Arvo Pärdiga (Fanfare, 1988), Arvo Pärdi Keskus · Saksakeelne Vikipeedia: Arvo Pärt · Arvo Pärdi Keskus: „Spiegel im Spiegel“ · IRCAM: Arvo Pärt, elulugu