Anne Vabarna

Peres, kuhu ta sündis, oli üksteist last. Laulmise sai ta Postimehe ja folklore.ee andmetel emalt — ja ema suri, kui Anne oli seitsmeaastane, nii et ema tervet repertuaari ta kätte ei saanud. Mida ta selle asemel õppis, õppis ta tädilt: haige jalaga vanatüdrukult, kes elas venna talus, ning teistelt küla lauljatelt. Tädi nime ei anna ükski allikas. Selles lauses ei ole ühtki nime.

Ka tema enda nimi on pigem seto tava kui dokument. Vallalist tütart kutsuti isa järgi, nii et kodukülas oli ta tõenäoliselt Tihoni Anne — „tõenäoliselt“ on Paul Hagu sõna tema folklore.ee eluloos, mis nimetab vanemateks Tihoni (ristinimega Tihhon) ja Kreepa (ristinimega Agrepina) ning Anne nende neljandaks lapseks. Perekonnanimi tuli hiljem: 1921. aasta setodele perekonnanimede panemise kampaanias sai ta nimeks Vabarn, ja üldtuntuks ning ametlikuks kujunes omastav Vabarna. Riigiarhiivi ajaveeb dateerib kampaania samasse aastasse.

Juba sünnikoha asukoht on lahkarvamus. Folklore.ee esitajaleht paneb Võporsova Peipsi äärde ja Paul Hagu elulugu samas folklore.ee-s „Värskast 4 km põhja pool Peipsi järve rannal“; teised leheküljed nimetavad sama küla ilma igasuguse järveta. Wikidata annab külale punkti, ja see leht kasutab seda; kas punkt on järve kaldal, ei ütle kumbki allikas, ja leht jätab mõlemad seisma.

Laulmistava, kuhu ta sündis, on koorilaul. Setod laulavad — peale mõne üksiklauluvormi, nagu karjaselaulud, hällilaulud ja itkud — alati kooris ja alati mitmehäälselt. Ja kogumistöö, mis ta lõpuks üles leidis, käis juba ammu: Jakob Hurda „Setukeste laulud“ I–III ilmusid Helsingis 1904–1907, sel ajal kui Anne oli kahekümnendates. Tema juurde see kogumine veel ei jõudnud.

Setomaa vald: Anne Vabarna nimeline omakultuuriõhtu · Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · folklore.ee rahvamuusika e-raamat: esitaja Anne Vabarna · Rahvusarhiivi ajaveeb: perekonnanimede panemisest Setomaal, 1921 · Eesti Entsüklopeedia: Jakob Hurt, „Setukeste laulud“ I–III · Wikidata: Võpolsova (Q984902), küla Setomaa vallas Võrumaal

Vanus on ainus, mis abiellumise kohta teada on. Folklore.ee esitajaleht ütleb üheksateist; Paul Hagu elulugu ütleb kaheksateist, kui ta naaberkülla Tonjasse kositi. Aastat, pulmakohta ega kosjalugu ei anna kumbki. Leht trükib mõlemad vanused, sest kumbagi ei ole millegagi üle lüüa.

Mees oli Jako — Paul Hagu elulugu nimetab teda töökaks ja heasüdamlikuks. Seto tava järgi kutsuti abielunaist mehe järgi, ja nii sai temast Jako naan’e, Jako naine. Just see nimi on tema kohta kõige püsivam: hüüdnimi, mis kannab edasi kellegi teise nime. Jako perekonnanime enne 1921. aastat, tema eluaastaid ega tööd peale talutöö ei anna ükski siin leitud allikas.

Üheksa last: viis tütart ja neli poega. Nimepidi jõuab neist selle leheni kolm või neli. Poeg, kes „Peko“ üles kirjutas: Ivo (Jaan), 1927. aastal üheksateistkümneaastane. „Peko laulu“ teise osa arhiivimärge nimetab kirjutajaks viieteistaastase Mihkli; kas see on teine poeg või sama poeg teise nimega, ükski allikas ei ütle. Ja kaks tütart, Matrjona (Mat’o) Suuvere ja Natalia (Nati) Vabarna, kes laulsid 1936. aastal Riigi Ringhäälingus koos emaga — folklore.ee esitajaleht nimetab nad. Ülejäänud viis või kuus jäävad nimeta: leht jätab nad lahtiseks, selle asemel et neid ühe lausega ära ümardada.

Ja see, mis ta oma kihelkonnas tegelikult tuntuks tegi, ei olnud laulmine. Paul Hagu elulugu kirjutab, et teda tunti sõnaosava laulikuna, keda kutsuti meelsasti pulma laulma — kuid veel laiemalt teati teda ämmaemandana. Just see seisus tõi kümme aastat hiljem koguja tema ukse taha.

folklore.ee rahvamuusika e-raamat: esitaja Anne Vabarna · Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · Postimees / Elu24: üheteistkümnelapselisest perest üheksa lapse emaks · folklore.ee: „Peko laul“, II osa (arhiivimärge ja sissejuhatus)

Paul Hagu põhjendus on täpne ja väärt alles hoidmist: ta jäi märkamata, sest ta ei olnud tol ajal veel oma laulurühma eeslaulja. Seto kooris on eeslaulja see, kelle sõnad on uued; koor kordab. 1914. aastal koori peale suunatud masin salvestas temast selle osa, mis ei teinud veel seda, mille poolest ta kuulsaks sai.

Väisänen (1890–1969) oli soome rahvamuusikateadlane, etnograaf ja etnomusikoloog. Tema fonograafitöö Eestis algas 1912 Oskar Kallase kutsel; Soome Kirjanduse Seltsi fonogrammikogus on umbes 1 200 vahakollet. See on raamistik, mille sisse Anne Vabarna lõpuks salvestati: soome teadlane eesti asutuste toel.

Vahele jäi üheksa aastat. Nende sisse mahtus 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahu, mille järel Setode ajalooline asuala kuulus Eesti Vabariigi Petserimaa koosseisu, ja 1921. aasta nimepanek, mis andis Tonja talule perekonnanime. Kui Väisänen tagasi tuli, oli tema ees teise nimega naine — ja rühma eeslaulja.

Masina setukeelsed nimed seisavad trükis ühes Sirbi pealkirjas: Marju Kõivupuu pealkirjastas oma 2004. aastal ilmunud kirjutise (nr 42, lk 11) reaga laulmisest „toro sisse, kalli kramahvoona sisse“. Kirjutis ei ütle, et need on Anne Vabarna sõnad; kalli grammofoni sisse laulmine on tekstis autori enda kujund. Seepärast kasutab see leht pealkirja näidisreana, mitte tema tsitaadina.

Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · Herbert Tampere, „Eesti rahvamuusika antoloogia“ sissejuhatus (1967; antoloogia 1970) · Marju Kõivupuu, „Lauli mi, tuvi? toro sisse, kalli kramahvoona sisse?“, Sirp 12. XI 2004 · Fenno-Ugria: setod, Tartu rahu ja 1944. aasta piir

Kes kelle leidis, ei ole selge, ja leht ei tee seda selgeks. Paul Hagu elulugu folklore.ee-s nimetab Väisäneni tema avastajaks — ja parandab end kohe: õigem on öelda, et Anne tegi end soomlasele ise nähtavaks. Sama elulugu ütleb ka, miks koguja üldse tuli: küsima ämmaemandalt sünnitusega seotud kombeid. Anne pani ta hoopis laulusõnu kirjutama. Tavapärane pilt — kirjaoskaja koguja ja kirjaoskamatu pärimusekandja — on siin tagurpidi.

Sellest suvest tuli „Suurõq sajaq“, esimene seto pulmaeepos. Paul Hagu elulugu annab sellele 5 580 värssi, ja sama arvu annab Vikipeedia paaristeose artikkel. Mida täpselt loeti, ei ütle kumbki, ja ühtki arhiivinumbrit selle kohta siia ei jõudnud.

Sellel eeposel on kaksik: neiu surmalaul, „Neio koolulaul“. Vikipeedia kirjeldab neid kahe sarnase süžee, kuid erineva lõpuga loona. Lauri Honko annab neile ühise sissejuhatuse, 700 värssi, mille järel lood jätkuvad eri pikkuses — tema ümmargustes arvudes umbes 1 000 ja 5 000 värssi. Kaks lugu jooksevad koos 700 värsini ja lähevad siis lahku: ühel teel pulm, teisel neiu surm. Kumma ta enne laulis ja miks, seda ei ütle ükski allikas, mida siin lugeda sai.

Kaheksakümmend aastat hiljem ilmus kaksikeepos sarjas FF Communications numbrina 281 — 529 lehekülge, toimetanud Lauri Honko koos Anneli Honko ja Paul Haoga. Madis Arukase arvustus Mäetagustes nimetab seda Honko viimaseks tööks kalevalamõõdulise laulutraditsiooniga.

Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · Vikipeedia: „Neio koolulaul & Suurõq sajaq“ · Lauri Honko, „Who are the epic-makers?“ (Folklore Fellows) · Madis Arukask, arvustus: „The Maiden’s Death Song & The Great Wedding“ (FFC 281), Mäetagused 26

Voolaine oli siis kahekümne seitsme: sündinud 1899. aastal Räpina kihelkonnas Tooste külas, surnud 1985 Tartus; arhivaar, raamatukoguhoidja ja koduloolane, kes õppis Tartu ülikoolis 1920–1925 eesti keelt, rahvaluulet ja soome-ugri keeli ning oli Akadeemilise Emakeele Seltsi esimene stipendiaat. Sõnastus pidi tulema Annelt; süžee oli tema oma. Kirjapanek sai valmis 1927. aasta mais ja käsikiri saadeti Voolainele Akadeemilise Emakeele Seltsi kaudu.

Mida ta tellis ja mida ta sai, ei ole sama tekst, ja teadus ütleb seda otse välja. Voolaine pakkus teemaks Peko, setode muistse kuninga, ja tahtis eepost — rahva sümbolit eepose kujul. Kristin Kuutma loeb tulemust nii: Anne võttis kuninga loo raamiks ja pani sellele seto elu — talu ja pere, sünni, kosjad, pulmad ja surma ning omaenda õigeusu; eepose viimane kolmandik jutustab seto elust vaeslapsest neiu ja Jeesuse kaudu, kes seab paika kogukonna korra ja kombed. Kuutma „Creating a Seto Epic“ (Oral Tradition 19/1, 2004) on standardkäsitlus sellest, kes mida tegi.

Arvud ei lähe kokku ja leht ei aja neid kokku. 1927. aasta etteütlus on umbes 8 000 värssi, ühtlane värsimõõt puudub. Hasso Krulli Ninniku-essee järgi on eepose põhitekst koos epiloogiga 5 450 värssi — kaheksast tuhandest ligikaudu kaks kolmandikku; Vikipeedia järgi on trükitud põhitekst 29 peatükis, lisaks 14 katket ja ballaadi. Trükitud väljaandes on Postimehe 2017. aasta teate järgi 7 929 värssi. Kolm arvu loevad kolme eri asja ja ükski allikas ei ütle, kuidas.

Peko ise on korraga vägilane, põllumees, sõdalane, kütt, koopaelanik, kuningas ja prohvet. Voolaine ehitas ta soome-ugri jumaluse Peko peale, keda Setumaal kohati veel tunti, ja sobitas ta kristlikku maailmapilti. Tekst sai valmis Anne viiekümnendaks sünnipäevaks ja läks siis Kirjandusmuuseumi riiulile, kus ta seisis peaaegu seitsekümmend aastat.

Vikipeedia: Peko (eepos) (selle peatüki laused Voolaine ideest, Peko tegelaskujust ja teksti valmimisest on artiklist kohandatud: lühendatud ja ümber sõnastatud; CC BY-SA 4.0) · Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · Hasso Krull, „Lauluema Anne Vabarna“, Ninniku (EKI arhiiv) · Kristin Kuutma, „Creating a Seto Epic“, Oral Tradition 19/1 (2004) · Folklore Fellows: Making the Brilliants Shine · Vikipeedia: Paulopriit Voolaine · Postimees 2017: setu rahvuseepos ilmus piduliku raamatuna

Paul Hagu elulugu Kirjandusmuuseumi lehel ütleb, et esimese osa kirjutas 1927. aastal üles tema üheksateistaastane poeg Ivo (Jaan), ja et tekst on talletatud kaustikusse laustekstina, värsivahesid eristamata — 388 lehekülge; Vikipeedia ütleb sellest sama palju kui oskab — üheksateistaastane poeg Ivo, umbes 8 000 värssi, ühtlane värsimõõt puudub — lehekülgi ta ei loe. Kirjandusmuuseumi arhiivimärge teise osa juures — ERA II 145, 141/380, Järvesuu kihelkond, Tonja — kirjutab selle 1930. aastal üles Mihkel Vabarna, keda nimetatakse tema viieteistaastaseks pojaks. Sama väljaande eestikeelne sissejuhatus ütleb jälle Ivo (Jaan). Kaks poega, kolm väidet, ja ükski allikas ei lepita neid ära.

Ka teise osa dateering ei klapi: folklore.ee väljaanne ütleb, et see sai valmis 1929. aasta jõuludeks; Vikipeedia ütleb, et ta dikteeris selle 1930. Värsse on 4 318. Voolaine oli palunud järge — kuidas vägilane rahvast valitseb, kohut mõistab ja rahva elust osa võtab, ja soovitanud sisse põimida „Ilolaulu“, „Ilmatütre“ ja muinasjutte. Anne lahendus oli oma: ta ehitas teose eraldi alalugudest, mis lubas tal sisse tuua hulga seto laule. Voolaine ise arvustas tulemust ajakirjas Eesti Kirjandus 1930, nr 8, lk 378–389.

Ja 1927. aasta oktoobris, kahe Peko-töö vahel, tuli kolmas tellimus: värssromaan „Ale“. Ta sai selle valmis kuue nädalaga ja käsikiri saadeti teele 17. detsembril 1927. Värsse on 10 042. See on arv, mille järgi see leht on nimetatud, ja tasub teha arvutus, mida ükski allikas ei tee: kuus nädalat on nelikümmend kaks päeva, nii et umbes 239 värssi päevas — iga päev, peast, ilma võimaluseta üle lugeda, mis juba kirjas on.

Mida ükski allikas ei kirjelda, on stseen ise. Mitu tundi päevas. Kas ta laulis read viisiga või rääkis need. Kas ta pidas pausi, et kirjutaja järele jõuaks, kas ta parandas end, kas talle loeti eelmine päev ette, enne kui ta edasi läks. Eesti allikad kasutavad sama teo kohta nii „laulis ette“ kui ka „dikteeris“. Selle lehe masin, veidi ülevalpool, käivitab reegleid, mis teeksid niisuguse töö võimalikuks. Ta ei väida, et teab, kuidas Anne seda tegi.

Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · Vikipeedia: Peko (eepos) · Eesti Kirjandusmuuseum: Peko laulu II osa · Eesti Kirjandusmuuseum: Anne Vabarna „Ale“ · folklore.ee rahvamuusika e-raamat: esitaja Anne Vabarna

Esimene avalik esinemine väljaspool Setomaad oli Tartus 3. veebruaril 1928, korraldajateks Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Akadeemiline Emakeele Selts — needsamad asutused, kes olid temalt kogunud, panid ta ka lavale. 1931. aasta juunis viis Väisänen Anne ja tema kolmeliikmelise koori Helsingisse kultuurikongressile; Soome Kirjanduse Seltsi helisalvestuste arhiiv jäädvustas seal 37 katkendit tema repertuaarist vahakolletele. Osa tema salvestatud häälest on seega Soomes, mitte Eestis.

Aastatel 1932–1935 osales ta muusikamuuseumi ja Tori kodumuuseumi korraldatud ringreisidel: 404 laulu 214 eri paigas. 1936. aastal salvestati Riigi Ringhäälingu ja Rahvaluule Arhiivi kampaanias, August Pulsti ja Herbert Tampere juhtimisel, temalt grammofoniplaatidele 20 laulu-, mängulaulu- ja itkunäidet, tema ise eeslauljana. Ta oli viiskümmend kaheksa.

Soome ajalehed, vahendab Paul Hagu, nimetasid teda „andekaks laulikuks, julgeks esinejaks, võrratuks improvisaatoriks“. Sama elulugu loetleb, mida ta ringreisidel andis: tervituslaulu, hällilaulu, sõjalaulu, mõrsjaitku, mängulaule ja lüürilisi laule. Tervituslaul on siin oluline koht: tema salvestatud repertuaarist on üle 20 000 värsi improvisatsioonid, mis on pühendatud kogujatele, riigimeestele, arstidele ja külalistele. Need ei ole mälu, vaid vorm töös.

Nõukogude aastakümneid kirjeldab Paul Hagu ilma silumata: pärast sõda tuli tal kohaneda uute majandusolude ja muutunud ideoloogiaga, ja temalgi leidub paar improvisatsiooni Stalini kiituseks, mida Hagu nimetab lausa kohustuslikeks, ning hilisemaid laule uue kolhoosikorra ja nõukogude rahupoliitika ülistuseks. Sama lõik näitab ka teist poolt: tunnustatud rahvalaulikuna peeti temast selgelt lugu, ja tema mainet püüti — Hagu sõnaga kavalalt — uue ideoloogia heaks ära kasutada. 1947. aastal esitati tema koori laule Moskvas linna 800. aastapäeval — tema elu pikim reis — ja samal aastal määrati talle riiklik isiklik pension. 1959. aastal, 82-aastasena, lindistati teda Tonjas: „Urbõpäävä laul“, koos Ode Vabarnaga. Vanus on allikate oma: ERR-i arhiiv dateerib oma Tonja lindistused 1959. aasta 4.–5. juunisse, ja siis oli ta 21. detsembri sünnipäeva järgi alles kaheksakümmend üks; kas see lint on samadelt päevadelt, ükski leitud allikas ei ütle.

Paul Hagu, „Setu rahvalaulik Anne Vabarna“ (Eesti Kirjandusmuuseum, folklore.ee) · folklore.ee rahvamuusika e-raamat: esitaja Anne Vabarna · laul.setomaa.ee: „Urbõpäävä laul“, Anne Vabarna, 1959 · ERR arhiiv: Anne Vabarna, Tonja 1959 · Kalkun & Oras, Res Musica 10 (2018): nõukogudeaegne laululoome Setomaal